Albaanias on ligemale 750 000 kaitserajatist, ehitatud aastail 1967-1986, sest tollane isevalitseja Enver Hoxha oli mingil põhjusel paranoilises paanikas, et keegi tema pisikest vaest riiki vallutama tuleb. Hea vähemalt, et tegemist on puhtalt kaitseotstarbeliste rajatistega. Mao Zedongi partisanisõjast innustust leidnud parteivanake kujutas ette,
et riik hakkab kunagi pidama sõda korraga ida ja lääne vastu. Kampaania sai küll otsa, kui ta 1985. aastal suri.

Riik pööras end juba pilguga (mitte enam püssiga) läände 1991. aastal ja on sellel kursil püsinud.

Iga nelja elaniku kohta tuli üks punker, kuid varjenditena neid just mõeldud ei olnud. Juba selleks, et igasse punkrisse üks püssimees panna, oleks riigil vaja läinud üht maailma suuremat armeed. 12. eluaastast alates kasvavati albaanlasi sõja korral relv käes punkrisse asuma, kusjuures peredel oli kohustus neid ka alaliselt puhtana hoida. Ja "tsiviilkaitseõppusi" korraldati ka mitu korda kuus.

Mõni kodanik peab neid lausa eraomandiks, mida peab siiani kaitsma. Ja nii ei tea albaanlased siiani, mida Hoxha pärandiga peale hakata. 1990. aastast alates on need punkrid mahajäetud, kodutute või koerte peidupaigad, väidetavalt ka kohad, kus noored albaania tüdrukud oma süütusest ilma jäävad. Rannal päevitamas käies ei leia eest küll riietumiskabiine, vaid ikka punkreid.