Ajakirjast Sõdur: Soomusrongid 1919. aasta algul Eestit vabastamas

 (12)

Ajakirjast Sõdur: Soomusrongid 1919. aasta algul Eestit vabastamas
Soomusrong nr 2 Valgas (veebruar 1919)Vikipeedia

Praegu, kus on päevakorral Eesti kaitseväe varustamine nüüdisaegse soomustehnikaga, on sobilik aeg meelde tuletada ka meie soomusväe alguslugu ligi sajand tagasi, aga ka neid mehi, kes selle algusloo juures olid.

On vana tarkusetera meremeeste kohta, et mehed viivad laevad üle mere; sama kehtib ka igasuguse soomustehnika kohta – mehed viivad neid lahingusse; on selle tulemuseks siis võit või kaotus. Ja nagu öeldakse – Jumal armastab julgeid; küllap see nii ongi.

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2016

On üsna tuntud lugu, et oma esimese soomusrongi sai Eesti sõjavägi 1918. aasta novembri lõpul üsnagi juhuslikult, kui Kaitseliidu patrull avastas Tallinnas Kopli kaubamajast üsnagi primitiivse sakslaste maha jäetud rööbasmonstrumi. Sest see nagu oli ega olnud ka soomusrong – kaks suurtükivagunit ja kaks kuulipildujavagunit, mille kahekordsete laudseinte veerandmeetrine vahe oli täidetud liivaga. Kusjuures kuulipildujavagunid olid ilma katusteta, mis algaval talveajal muidugi mõnus ei olnud; suurtükivaguneil oli kummalgi ühes otsas Vene 76 mm kahur rataslafetil, kuid ilma lukkudeta. Need Vene 3-tollised kahurid olid tollal, värskeltlõppenud Esimese maailmasõja pärandina siinkandis levinuimad kahurid üldse ja nende lukke andis ikka leida.

Loe veel

Seotud lood:

Neile neljale „soomusvagunile“ poolt tosinat relvastamata vagunit ning ühte vedurit juurde liites saadi suureliselt soomusrongiks nimetatud veerevkoosseis, mis Vabadussõja kolmanda päeva, 30. novembri pärastlõunal Tallinnast Tapa poole teele läks. Üle Tapa sõideti edasi Rakveresse, kus rongi komandant kapten Karl Parts ja rongiga kaasa sõitnud Kaitseliidu juhatuse esimees kaugsõidukapten Johan Pitka käisid Viru rinde juhataja kindralmajor Aleksander Tõnissoni jutul. Sellelt kuuldi, et tema käsul on Oru raudteejaamas ja selle lähistel positsioonidele asunud meie 4. jalaväepolk. Vastase arvas Tõnisson olevat Orult 19 km Narva pool asuvas Auvere jaamas ja käskis soomusrongil punased sealt Narva poole tagasi ajada. Tegelikult oli üle Eesti piiri tunginud punaväe 6. diviis senini Narvas ja alles 1. detsembril läksid sealt lääne poole liikvele Vene 46. kütipolk. Liiguti Vaivarasse, mis on Orult kümmekond kilomeetrit ida pool ning Auverest ligi 9 km läänes.

Muide, tolles meie esimees peaaegu-soomusrongis olid ameteis veel kaks ohvitseri, kes järgnenud sõjategevuses kuulsust kogusid, kuid Vabadussõja lõppu ei näinud: komandandi abi oli kapten Anton Irw1 ja esimese suurtükivaguni komandandiks leitnant Reinhold Sabolotnõi, kelle perekonnanime sageli eksikombel Sabolotnyna kirjutatakse. Sabolotny nimekuju võttis ta suguselts pärast Vabadussõda, kui siinnimetatud suurtükimees ammu surnud oli.

Algus ei tõotanud head

Lahinguks meie peaaegu soomusrongi ja Vaivaras olevate punapolkude vahel läks 2. detsembril. Meie rongil oli mundrikandjaid peal 120 mehe ümber, vastaseid aga kordades rohkem, sest Vene sõjaväe polk on meie tänapäevase termini järgi rügement. Muidugi selgus ka, et leitud Saksa vagunite liivasoomus ei kõlba kuhugi, sellest tulid püssi- ja kuulipildujakuulid läbi.

Lühidalt öeldes, too Vaivara–Auvere vabadusretk kukkus läbi. Peale muude hädade oli ka selge, et 3-tolliste kahurite paigutus – üks rongi ees ja teine lõpus – tähendas seda, et valdavalt vajalikus esisuunas saigi lasta vaid ühest kahurist, mille lukk ei pidanud ja tuli tagumise kahuri luku vastu välja vahetada. Seega oli too 10-vaguniline rong üpris mõttetu ja saades juurde teise veduri, lahutati rong kaheks osaks, kumbki ühe suurtükivaguniga, mis oli rongi poolel rindepoolses otsas. Võib arvata, et senisele tagumisele kahurile esimene lukk sobis, või saadi sellele kusagilt uus lukk.

Üks rongipool, mida jäi juhatama kapten Irw, jäi Vaivara jaama juurde lahingupositsioonile, teine sõitis eri andmeil kas Oru või Jõhvi jaama, et vedurile kivisütt ja vett võtta ning telefoni teel üritada kindral Tõnissoniga ühendust saada.

Lipnikukraadiga Anton Irv (aastatel 1915-1916) Vikipeedia

Tagasi Vaivara poole sõitis see rongipool juba ööpimeduses, samal ajal aga oli Vaivarasse jäänud rongipool hakanud Oru poole liikuma, kuna punaste jalavägi oli temast kahelt poolt mööda läinud ja kardeti lõksu jäämist. Soomusrongi on kerge liikumisvõimetuks teha, selleks tuleb ta liikumisteel lihtsalt mõni rööbas liiprite küljest lahti võtta ja kõrvale tõsta.

Raadioaparatuuri Vabadussõja alul soomusrongidel ei olnud ja mobiiltelefonidest ei osatud vist unistadagi, ning mõned kilomeetrid Orult Vaivara pool sõitsid need rongipooled ööpimeduses hirmsa mürtsuga kokku. Orult tulnud rongipoole eesotsas olnud suurtükuvagun prahvatas puruks; reamees Sepp jäi puhvrite vahele ja vigastas raskelt jalga, rongil olnud 5. jalaväepolgu kapten Markevitsh murdis vagunist välja kukkudes käeluu.

Purustatud suurtükivaguniga rongipoolel lasti nüüd Tallinna remonti sõita, kust see 6. detsembri õhtul uuesti rinde poole teele läks. Tallinna saadeti nüüd teine rongipool, mille baasil 12. detsembriks formeeriti Laiarööpmeline soomusrong nr 2; võib arvata, et rindel olnud esialgse rongi esimene pool sai nüüd nimeks Laiarööpmeline soomusrong nr 1. Soomusrongi nr 1 komandöriks, ehk hilisema termini järgi rongiülemaks jäi kapten Irw, soomusrongil nr 2 kapten Parts.

13. detsembril jõudis Laiarööpmeline soomusrong nr 2 rindele, mis selleks ajaks oli taganenud Rakvere–Kunda joonele. Kuid meie tollase võitlusvaimuta maaväe taganemine jätkus ja kui 23. detsembril jõudis rindele alamleitnant Ernst Leithammeli juhitud Laiarööpmeline soomusrong nr 3, oli rinne taganenud juba Tapa idaküljele. Päev hiljem, jõululaupäeval, jäeti maha ka Tapa.

Esimesel jõulupühal, 25. detsembril, määrati kapten Parts soomusrongide üldjuhiks. Soomusrongi nr 2 hakkas tema asemel juhatama staabikapten Karl Paulus, soomusrongi nr 3 aga samas auastmes Paul Georg Laamann, kuna alamleitnant Leithammeli leidis Parts rongiülema kohta liialt väikese autoriteediga olevat.

Nende ülemusmeeste ümberpaigutuste kõrval tegid tehnikamehed meie soomusrongide kallal ka praktilisi töid: mõttetu liivsoomus asendati laevaterasest soomusega, küllap tehti muudki.

Retked Kehrast Tartuni

Aastavahetuseks 1918/19 jõudis rinne Tallinna–Tapa raudteel 38 km kaugusele Ülemiste jaamast. Kindral Tõnisson oli oma Viru rinde ja 1. diviisi staabi sisse seadnud Kehras, mis jääb Ülemistelt 30 idakagu poole. Uue aasta 4. jaanuaril sõitis Kehrast välja soomusrong nr 1 Vikipalu jaama poole, sest oli andmeid, et sealt on piki raudteed Kehrale lähenemas 15. Tartu kütipolk. Nüüd, vast juba reaalse soomuskatte varjus, mis püssi- ja kuulipildujakuulid kinni pidas, oli hoopis julgem vaenlasele vastu sõita ja neid kohatigi umbes 5 km Kehrast idakagu pool.

Suurtüki- ja kuulipildujatulega ning poolesajamehelise dessandi äkkpealetungiga löödi punaste kolm roodu (kompaniid) laiali, lõpetades sellest momendist idavaenlase pealetungi Tallinnale. Muide, ega nood eestlastest punased vast südamepõhjas nii väga punased ei olnudki, sisuliselt olid need pärast kommunistlikku riigipööret Venemaale jäänud väeosad, kes endil hinge sees pidamiseks pidid uusi peremehi teenima. Toda 4. jaanuari pöördelahingut on meie ajalookirjanduses nimetatud Kehra, Arudevahe või Mustjõe lahinguks, aga ka lahinguks vahiputka nr 87 juures, mis kõlab muidugi eriti naljakalt.

Soomusrong nr 1 Tapa vallutamisel 9. jaanuaril 1919. Vikipeedia

Nüüd läks nii-öelda andmiseks. Juba 5. jaanuari õhtupoolikul sõitis kapten Irw oma soomusrongiga Aegviidu jaama, 6. jaanuaril võeti punastelt tagasi Jäneda ja 7. Lehtse. Samal päeval sai soomusrongi nr 3 ülemaks kapten Oskar Luiga, kes Irwe, Partsi ja Sabolotnõi kõrval tõusis Vabadussõjas samuti nimekaks ohvitseriks. Üle nädala varem, 30. detsembrist, oli Parts 2. soomusrongi uueks ülemaks määranud staabikapten Jaan Lepa, kes oli ka hea valik.

Raudteesõlm Tapa võeti tagasi 9. jaanuaril soomusrongide nr 1, 2 ja 3 ühisrünnakuga, see avas meie soomusrongidele teed nii Narva kui ka Tartu peale. Veel sama päeva pärastlõunal sõitis kapten Irw soomusrongil nr 1 Tartu poole minevale raudteeharule ja jõudis 15 km järel Tamsalusse. Punaseid ei kohatud, kuid et luureandmeid nende paiknemise kohta polnud, pidas Irw edasisõitu riskantseks ja pöördus Tapale tagasi. Seal jutustas Irw Partsile oma luurekäigu tulemusest Tamsalusse ja see otsustas sellel suunal ette võtta pikema retke. 10. jaanuaril läksid selleks liikvele soomusrongid nr 1 ja 2 Partsi enda üldjuhtimisel.

Seekordki jõuti vahejuhtumisteta Tamsalusse, kust Parts rongi nr 2 Tapale tagasi saatis, et see toetaks Narva poole rühkivat rinnet. Ise sõitis ta rongil nr 1 koos Irwega Tartu sihis edasi, jõudes 20 km pärast Rakkeni. Seal sõitsid rongi 2 esimest vagunit rööbastelt maha, kuna rööpmed olid punased liiprite küljest lahti kangutatud. Õnneks jäi vedur rööbastele, sest selle, keskeltläbi 100-tonnise aurumasina, rööbastele tagasi saamine on tugeva raudteekraana abilgi tükk tegemist.

Raudteel parandades ja vaguneid tungraudadega rööbastele upitades (meeste värk!), jäädi punaste tule alla, kuid need kurikaelad löödi suurtüki-, kuulipilduja- ja püssitulega laiale. Sest nagu öeldud – Jumal armastab julgeid, Põrguvürst peab teinekord ka argpüksidega leppima.

Järgnevalt jõudis Rakke jaama ka soomusrong nr 2, sest üritades Tapalt Rakvere sihis liikuda, selgus, et juba Tapa kirdeserval oleva Valgejõe raudteesilla on punased purustanud ja selle kordaseadmine võtab aega.

11. jaanuaril käis soomusrong nr 1 Rakkest 8 km Tartu pool olevas Vägeva jaamas luurel, sama päeva õhtul jõudsid Rakkesse meie jala- ja ratsavägi. Nüüd sõitis kapten Parts koos soomusrongidega nr 1 ja 2 Tapale tagasi, kuna kindral Tõnisson oli tal käskinud oma soomusrongid Narva suunale pöörata. Kuid Tapal selgus, et peale Valgejõe silla on enne Rakveret veel teisigi purustatud raudteesildu, mille parandamiseks kulub kokku nädal.

Partsini jõudsid kuuldused, et Tartus peremehetsevad punased on ta abikaasa Emilie (ja vast ka poja Mauritsiuse ning pisitütre Heljo, kui need juba olemas olid) vangimajja pistnud ning Tapal sildade parandamise ootamise asemel otsustas ta ette võtta retke Tartu peale. Sellele retkele läks ta soomusrongidega nr 1 ja 3 ööl vastu 13. jaanuari kindral Tõnissoni teadmata ning võib ette kujutada selle kõrge sõjaisa vandumist järgnenud hommikul.

Isetegevust harrastav Parts hakkas sellel ajal koos sõbrameeste Irwe ja Luigaga jõudma Kaarepere jaama, ehk maailmasõjaaegse sanitaarleitnandi Oscar Lutsu poolt üleöö tuntuks kirjutatud Palamuse-maile. Seal kohati Partsi vana sõpra leitnant Julius Kuperjanowit koos 150 nn partisaniga, kes nüüd rongidele võeti.

Pärast väikesi lööminguid punalätlastega (kah mehed, kes uusi võime teenimata Venemaal nälga oleksid jäänud, nüüd aga tublisti ajupesu said) ja punaste soomusrongiga, mis sai meie kahurimeestelt mürsutabamuse suurtükivagunisse, võeti Tartu 14. jaanuaril Eestile tagasi.

Võiks arvata, et selline edu tolleaegset Eesti sõjaväe juhtkonda rõõmustas. Aga kuuldavasti üldse mitte – kindral Tõnisson olnud vihane, et Parts käske ei oota, vaid isetegevust teeb, Tallinnas resideeriv ülemjuhataja Laidoner aga olnud samuti pahane, et tema staabis väljatöötatud Tartu vabastamise plaani miskiks ei peetud, vaid ülikoolilinn täitsa ilma plaanita ära võetud sai.

Retk Tartust Valgani

Päev pärast Tartu vabastamist, 15. jaanuaril, läksid Elva suunas teele soomusrongid nr 1 ja 3. Ööseks vast Tartu tagasi sõites, jõuti 16. jaanuaril Nõo jaama, kuhu peagi jõudis ka soomusrong nr 2. Sellegi ülem staabikapten Lep (1938. aastast Lepp) oli otsustanud mitte Tapal konutada, vaid sõpradele lõunarindele appi sõita. Kindral Tõnissoni luba tal muidugi selleks polnud ja Partsi käsku ei hakanud ta ootama. No olid alles isemõtlejad nood meie Vabadussõja ohvitserid, kuid minu hinnangul just tänu sellistele meestele see sõda võidetigi!

Aga tagasi Nõosse. Nõo kiriku torni seati sisse suurtükitule juhtimise post, kus hakkas tegutsema soomusrongi nr 2 suurtükiülem Leonhard-Hermann Pallon, hüüdnimega Uku. Soomusrongid nr 1 ja 3 liikusid Nõost edasi Elva suunas, kuid neid tulid tõkestama kolm punaste kerget ühesuurtükilist soomusrongi. Meie kahesuurtükiliste soomusrongide ees, kus kokku oli neli suurtükki, taganesid punaste rongid Elva suunas ja kui nad olid üle Voika silla jõudnud, lasti see suure mürtsuga õhku. Oli selge, et sellega oli meie soomusrongide edasipääs suletud.

Aga selleks ajaks oli meie soomusrongide väeosad, millel veel nimegi ei olnud (alles 20. veebruarist 1919 sai sellest Soomusrongide divisjon) vast juba esimene remondirong ja selle insenerid ning töömehed võtsid Voika silla parandamise ette. Tundub, et soomusrong nr 2 jäi seda tööd julgestama, kapten Irw aga sõitis soomusrongil nr 1 hakatuseks Tartusse. Teel kogunes rongiülema vagunisse mõnus ohvitserida seltskond, otsiti välja paar pudelit va kibedat ja sõideti lustiliste lauludega. Muide, ega’s rongimeeskonna alamväelasedki lahingute vaheaegadel heast meeste märjukesest ära ei öelnud, ikka püüti muretseda mõni vaat õlut või laar „metsakohinat“ ja nende meeste laulud ei kannatanuks alati trükimusta…

Järgnevalt sõitis kapten Irw oma soomusrongiga Tallinna, kus ta suurtükivagunile remont tehti, Irw ise vaatas ja kuulas aga 21. jaanuari õhtul Estonia teatris „Kuradi õpipoissi“.

Vahepeal oli 20. jaanuaril Voika sild parandatud saadud ja samal päeval sõitsid soomusrongid nr 2 ja 3 ning värskeltvalminud nr 4 Elva sisse. Kui ka soomusrong nr 1 jälle rinderaudteel tagasi oli, sõitsid soomusrongid nr 1, 3 ja 4 Elvast 5 km kaugusel oleva Uderna poole, kuid raudtee selle eel oli lõhutud ja rongid peatusid, saades headeks märklaudadeks läheduses olevale punalätlaste suurtükipatareile. Soomusrong nr 2 saigi kaks tabamust, neist ühe vedurisse, kus vedurijuht Villmann surma ja ta abi haavata sai. Vedur oli muidugi rikutud ja lisaks muudele hädadele süttisid tulepuud ta tendril põlema – tolleaegseid vedureid köeti sageli puuhalgudega.

Kapten Parts käsutas nüüd kohale soomusrongi nr 3 ja see tõmbaski soomusrongi nr 2 tule alt välja. Tasakesi taganeti Elva suunas, kuhu jõudes selgus, et sinna on ilmunud kindralmajor Laidoner lõunarinde olukorraga tutvuma. Muidugi tehti ülemjuhataja auks soomusronglaste rivistus, kus lahingust tulnud nõgised mehed kõrge ülemuse kõnet kuulasid ja oma ülimitmekesist sõdurivormi demonstreerisid, sest Eesti riigilt ei oldud selleks ajaks veel mingit vormiriiet saadud.

Pärast rivistust sõitis kapten Luiga oma soomusrongiga nr 3 jälle Elvast Uderna poole valvet pidama, kapten Parts aga jäi kohale, et oma senisest tegevusest raport kirjutada ja Laidoneriga ning sellega kaasas olnud 2. diviisi ülema alampolkovnik Viktor-Hugo Puskariga edasise tegevuse üle nõu pidada. Tundub, et sedapuhku sai Partsi senine tegevus ülemjuhataja heakskiidu, sest kartsa teda ei pandud ega soomusrongide üldjuhi kohalt ei vallandatud, vaid tehti ülesandeks vabastada läti punaste käest Valga. Selleks ettevõtmiseks lubati Partsil lisaks soomusrongide dessandimeestele käsutada ka leitnant Kuperjanowi partisane ja kahte pataljoni soome vabatahtlike Põhja Poegade rügemendist. Soomlastel olid tollal juba rügemendid, meil kuni 1922. aasta 24. novembrini Vene sõjaväe traditsiooni kohaselt polgud.

23. jaanuaril algaski uus pealetung piki Valgasse viivat raudteeliini, milles osalesid kõik neli tolleks ajaks valminud laiarööpmelist soomusrongi. Verivärske soomusrongi nr 4 komandant ehk ülem oli leitnant Hans Jaakson.

Aeg-ajalt raudteed parandades liiguti tasapisi Valgale lähemale, kuid osutus, et see oli must päev meie soomusrongiohvitseridele: lahingus Kirepi juures langes soomusrongide nr 1 ja 3 dessantide üldjuht staabikapten Jüri Ratassepp, surmavalt said haavata staabikapten August Vollmann ja leitnant Georg Eduard Roosmann; vastase šrapnellikuulist sai käehaava kapten Parts. Parts laskis käe siduda, küllap see valutas hullupööra, kuid kangekaelne kapten juhatas lahingut edasi ja alles õhtupoolikul sõitis ta Tartusse haiglasse, määrates soomusrongide üldjuhi kohusetäitjaks kapten Irwe. Tartus selgus, et Parts on oma haavast saanud veremürgituse, millest paranemine kestis aprillikuu lõpuni.

Kapten Irwe juhatusel rühkisid soomusrongid nüüd Valga poole edasi. 24. jaanuaril ilmus Irwe käsutusse Kuperjanow koos oma partisanidega.

28. jaanuaril jõudis kapten Irw oma soomusrongidega Sangastesse, kust Valgani jäi veel vaid tosinajagu kilomeetreid. Kuna aga Valgas ja selle ümbruses teati arvukalt läti punakütte olevat, otsustas Irw ka soomlastest pataljonid ära oodata.

Need jõudsid Sangastesse 30. jaanuaril koos Põhja Poegade rügemendiülema everstileitnantti (kolonelleitnant ehk meie tolleaegses sõjaväes alampolkovnik) Hans Kalmiga. Kalm oli tegelikult Viljandimaa mees, nagu Irwgi, kuid ta oli Soome Vabadussõjas (või Kodusõjas, kuidas kellelegi) tõusnud vanemohvitseriks ja nüüd tähtsust täis. Ta teatas, et 25. jaanuarist Lõunarinde juhatajaks saanud soomlasest kindralmajot Paul Martin Wetzer on teda määranud Valga vallutamise peaorganisaatoriks ja andis Irwele käsu – pealetung sellele piirilinnale tuleb korraldada nii, et Valgasse marsiksid esimestena sisse soomlased!

Kapten Irw avaldanud seepeale enda seisukoha – sõltub olukorrast ja väeosade edasijõudmisest, kes esimesena tungib Valgasse. No ei olnud meie tolleaegseil ohvitseridel aukartust ülemate ees!

Meie soomusronglased ja väeosa remondimehed olid sellel ajal tgevuses raudteesildade parandamisega Sangaste ja Valga vahel, sest usinad punalätlased olid seal jõudnud lõhkuda viis silda.

Samal päeval, kui kapten Irw kohtus everstileitnantti Kalmiga, vallutas Kuperjanowi partisanide 3. rood (kompanii) leitnant Johannes Soodla juhatusel Paju mõisa, kuid järgnenud ööl vallutasid punalätlased selle tagasi. Olgu öeldud, et leitnant Soodla oli toosama mees, kes Teises maailmasõjas tõusis Relva-SS-i Brigadeführer’i auastmesse ja pidas kindralinspektori ametit.

Nagu teada, sai Paju mõisa tagasivallutamine 31. jaanuaril Kuperjanowile saatuslikuks. Ta ei läbenud ära oodata, millal soomusronglased viimased sillad ära parandavad, vaid läks Pajut tagasi võtma ilma soomusrongide tuletoetuseta ja sai kuulihaava õlga ning seejärel rinda. Ööl vastu 1. veebruari veeti ta oma abikaasa Alice’i saatel sanitaarrongil Tartusse, kus 2. veebruaril suri J. Faure erakliinikus.

Valga vabastati teatavasti 1. veebruaril. Varahommikul jõudsid sinna Kuperjanowi partisanide neli ratsaluurajat, kella 11 paiku aga marssisid linna sisse Kuperjanowi partisanid, soomlased ja Laiarööpmelise soomusrongi nr 1 dessandimehed.

Samal päeval kell 15 jõudis Valgasse ka esimene soomusrong – see oli siinses loos senimainimata Kitsarööpmeline soomusrong nr 2, mis tuli Mõisakülast läbi Põhja-Läti. Mõned tunnid hiljem jõudsid Valgasse ka laiarööpmelised soomusrongid.

Võitlused jätkuvad

Ei me jõua ühes artiklis saada põgusatki ülevaadet meie soomusrongidest ja soomusronglastest ning tegemistest Vabadussõjas. Olgu vaid öeldud, et pärast Valga vabastamist saatis kapten Irw laiarööpmelised soomusrongid nr 1, 2 ja 4 Võru poole teele. Purustatud raudteed ja sildu parandades jõuti 4. veebruaril Võrru ja päev hiljem Petserisse. Laiarööpmelise soomusrongi nr 3 kapten Luiga komando all saatis Irw Riia peale suunduvale raudteele. Järgnesid üsnagi pikaldased võitlused Eesti lõunapiiril, mille kestel meie soomusrongiväeosa sai, nagu öeldud, 20. veebruarist Soomusrongide divisjoniks, Irw ise aga divisjoniülema kohusetäitjaks, kuna divisjoniülem Parts paranes pikkamööda Tartus.

16. märtsist täienes Soomusrongide divisjon Laiarööpmelise soomusrongiga nr 5, kitsarööpmelisi soomusronge aga kogunes sellesse neli.

Taibukas ja vapper kapten Anton Irw langes 27. aprillil Põhja-Läti soomusautoga luurel olles Stakelni (praegu Strenči) juures. Ta tuli soomusautost välja, et eesolevat maastikku uurida, ja sai püssikuulitabamuse. Kapten Irwe langemiskohta on talle mälestussammas püstitatud, mis sai teoks ka siinsete ridade kirjutaja asjaajamisel. Oma langemishetkel divisjoniülem olnud Irw on meie Vabadussõjas langenuist kõrgemal ametipostil olnu üldse.

Laiarööpmeline soomusrong nr 6 sügisel 1919. Vikipeedia

1919. aasta juunis ja juulikuu esimestel päevadel olid meie laiarööpmelised soomusrongid kõvad tegijad landesveeri sõjas. Lätis tuli neil käia ka 1919. aasta sügisel, et ära hoida meie lõunanaabrite pealinna sattumine aferistist polkovniku Bermondt-Avalovi juhitud saksa-vene vägede kätte. Ja sama aasta lõpul jätkus meie soomusronge nii Viru rindele kui ka Petserimaa kaitsele.

Ah jaa, unustasin nimetada, et just Vabadussõja keskpaiku, 1. juulil 1919, sai landesveeri sõjas Riia lähistel surma Reinhold Sabolotnõi, kes oli tollal Soomusrongide divisjoni suurtükiväe inspektori ametis. Sabolotnõi langes saksa mürsu plahvatusest.

Vähemalt neli tuntud soomusrongiohvitseri, kelle nimed tekstist läbi on käinud, tappis 1941. aastal meid anastanud kurjategijatejõuk.

  • Jaan Lepp (Vabadussõja-aegne Lep), kes tõusis kolonelleitnandiks, arreteeriti 23. juulil 1940, veeti Venemaale ja lasti 9. detsembril 1941 maha Kirovis (endine Vjatka).
  • Ka Oskar Luiga tõusis kolonelleitnandiks. Ta arreteeriti 27. novembril 1940, kuid tema Venemaale vedamisega ei hakatud vaeva nägema; ta lasti maha juulis 1941 Tallinna külje all, Pirita-Kosel. Luiga on neist neljast mõrvatust ainuke, kelle haud on Eestis teada olevas kohas – Tallinna sõjaväekalmistul, Vabadusristi kavaleride osas.
  • Leonhard-Hermann Pallon tõusis kapteni auastmesse. Ta arreteeriti 24. augustil 1940 ja lasti maha 23. juunil 1941 Tallinnas. Kapten Palloni matmispaik on teadmata.
  • Karl Parts tõusis koloneliks. Ta arreteeriti 6. novembril 1940, veeti Venemaale ja lasti Kirovis maha 1. septembril 1941. Koloneli poja, lipnik Mauritsius Partsi mõrvasid hävituspataljonlased 16. juulil 1941. Tal torgati täägiga silmad välja ja ta valati happega üle.

Küllap need julmad lood olid idaimpeeriumlaste kättemaks meile kaotatud Vabadussõja eest.

Märkus:

  • 1 Tänapäevaselt kirjutatakse selle mehe perekonnanimeks Irv, ta enda eluajal aga Irw. Sama on järgnevalt jutuks tuleva leitnant Kuperjanowiga.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised