Ajakirjast Sõdur: Eesti Diviisi lagunemine augustis 1944

 (1)
Ajakirjast Sõdur: Eesti Diviisi lagunemine augustis 1944
Sõdur

1944. aasta raskel sügisel asusid Saksa üksused Eestist välja tõmbuma, sellele järgnes Eesti Diviisi kiire lagunemine. Kui kirjuks selline lagunemise lapitekk osutus, selles alljärgnevalt.

Ilmus ajakirjas Sõdur 5/2016

Pärast Leningradi rinde vägede pealetungi nurjumist Sinimägedes augustikuu esimesel dekaadil algas peagi punaväelaste sissetung Eestisse Pihkva suunalt. Tartu ja Kagu-Eesti kaitsmiseks saadeti sinna kiiruga abivägesid, sealhulgas eri võitlusgruppide koosseisus ka neli 20. eesti SS-diviisi (edaspidi Eesti Diviis) jalaväepataljoni.

Sinimägedesse jäid paigale 45. rügemendi staap koos rügemendiülema Harald Riipaluga ja selle rügemendi II pataljon Hauptsturmführer (kapten) Erik Kiisa juhtimisel, samuti Narva pataljon Hando Ruusi juhtimisel. 46. rügemendi II pataljon Peet Lehola juhtimisel ja salapärane üksikpataljon, mida tema ülema Hauptsturmführer (kapten) Viktor Sihveri järgi kutsutigi lihtsalt Sihveri pataljoniks. Samuti jäid siia diviisi suurtükirügement ja kõikvõimalikud tugiüksused. Seda kogumit võiks tinglikult nimetada Eesti Diviisi Põhjagrupiks.

Seotud lood:

Lugu Tallinna sillapeast, selle tekkimisest ja kadumisest

Järgnenud suur taganemine on seotud mõistega „Tallinna sillapea“. Üsna levinud versiooni kohaselt planeeris Hitler Tallinnasse jätta Saksa vägede poolt kaitstud sillapea, mis seoks Punaarmee jõude, takistaks Balti laevastiku väljatungi Soome lahest ja samuti venelastel Tallinna ja ka Paldiski sadama kasutamist. Sillapeasse pidi kuuluma ka Suursaar koos oma rannapatareidega. Kes teab, kuidas see plaan oleks kulgenud, kuid 15. septembril ettevõetud Saksa mereväe katse vallutada soomlaste käest Suursaar kukkus täielikult läbi. Samas oleks teoreetiliselt Tallinna sillapea suutnud mingi aja eksisteerida. Selliseid oluliste sadamate ümber moodustatud „taskuid“ jätsid sakslased vaenlase tagalasse 1944. aastal Prantsusmaal (Brest, Dunkerque, La Rochelle jt) ning küll oluliselt suurem oktoobris tekkinud Kuramaa platsdarm pidas rünnakutele vastu maailmasõja lõpuni.

Teisalt oleks Punaarmee ilmselt suutnud Tallinna sillapea siiski nädalate või kuudega vallutada, sest kas või Läti sadamate kaudu oleks sillapeal asunud vägesid keeruline varustada. Igal juhul oleks sillapea loomise plaan tallinlastele ja linna kaitsnud eesti väeosadele kaasa toonud rohkelt ohvreid ja purustusi. Punaväe 8. armee ägeda pealetungi, suurtükitule ja õhurünnakute tulemusena võinuks avanev pilt meenutada Narvat või Tartut 1944. aastal. Samuti oleks see teinud peaaegu võimatuks eestlaste põgenemise Soome, Rootsi või Saksamaale. Rääkimata juba probleemidest Otto Tiefi valitsuse väljakuulutamisega ja selle katsetega midagi teha, kui Tallinnas valitsenuks karmi käega Saksa sõjaväekomandant.

Tegelikult viidi ellu Tallinna sillapea minivariant – 17.–22. septembrini tõmmati piiratud hulk Saksa vägesid, kelle hulka kuulusid põhjaranniku rannakaitseväelased ja Tallinna garnison, samuti eesti väeosad (Kehras paiknenud Eesti Diviisi tagavarapataljon, Klooga–Paldiski tagavararügement) sillapeasse ja pandi laevadele. Eestlased, kes ei soovinud lahkuda, deserteerusid. 22. septembri hommikul lahkusid viimased Saksa laevad Tallinna sadamast ja 23. septembril Paldiskist.

Lisaks Suursaare ebaõnnestunud vallutuskatsele võis Tallinna sillapea plaani hülgamist põhjustada ka Punaarmee oodatust teravam pealetung Riiale, mis algas 14. septembril ja Emajõe rinde läbimurdmine 17. septembril. Tegelikult väegrupil Nord pääsu polnud. Septembris õnnestus küll Eestist edukalt lahkuda, kuid 10. oktoobril lõigati ta Saksamaast ikkagi ära ja moodustus Kuramaa platsdarm.

Loe veel

Algab Eesti Diviisi Põhjagrupi taganemine

Taganemiskäsu sai Eesti Diviisi staap III SS-soomuskorpuse staabist 17. septembri õhtul ja juba samal õhtul asuti selleks ettevalmistusi tegema. 18. septembri lõuna paiku teavitas diviisiülem Franz Augsberger 45. rügemendi ülemat Harald Riipalut ja andis käsu alustada taganemist pimeduse saabudes, katteväeosadel aga hommikul kell 6.00. Riipalu määrati juhtima taganemist katvat põhiliselt Eesti Diviisi üksustest koosnevat võitlusgruppi.

Õhtul alustasidki diviisi voorid, majandusüksused ja suurtükivägi liikumist Kurtna poole. Plaani järgi taganes jalavägi mööda Kuremäe–Iisaku–Rostoja–Tagajõe teed, suurtükivägi ja voorid Tudulinna–Avinurme maanteel. Katteväeosaks ehk järelväeks määrati 45. rügemendi tankitõrje- ja jalaväe saatesuurtükkidega tugevdatud pataljon Narva.

Rindelt lahkumist soodustas 19. septembri hommikul laskunud tihe udu. Samal päeval kell 14 Jõuga teeristil sai Riipalu tulevikku arvestades saatusliku käsu ilmuda diviisi staapi, mis oli jõudnud juba Koerusse. Staabis sai Riipalu teada, et Augsberger olevat kutsutud peakorterisse Berliinis ja lahkunud lennukil lõuna paiku. Eesti Diviisi ajutiseks juhiks olevat määratud üks teadmata kust leitud suurtükiväeooberst, kes olukorda ei tundnud ja midagi ei teinud.

Riipalu sai käsu asuda oma üksustega, kuhu kuulus sel hetkel vaid käputäis sõjaväelasi, sest üksused liikusid alles enam-vähem 50–60 kilomeetri kaugusel idast läände, Rakke piirkonda kaitsele. Samal ajal jõudis õnneks Emajõe äärest Piibe piirkonda Alfons Rebane oma 200 mehega, kes olid läbinud raske 50-kilomeetrise teekonna.

Ilma kõrgemate juhtideta jäänud Eesti Diviisi jalaväepataljonid liikusid parajasti aeglaselt Iisaku–Tudulinna–Avinurme teel edela poole sellises järjekorras: Saksa 113. julgestusrügement (285. julgestusdiviisi põhiväeosa), nn Sihveri pataljon (III/47), II/45, I/46 ja järelväena pataljon Narva.

Lisaks Eesti Diviisi üksustele taganesid ka piirikaitserügemendid ja politseipataljonid, kelle kolonne ründas mitmel korral Vene lennuvägi. 18.-19. septembri ööpimeduses õnnestus Avinurme teerist läbida diviisi suurtükiväerügemendil. Paraku Riipalu ja Augsberger oma väeosi enam ei näinud. Vaid vähesed jõudsid Rakke piirkonda, enamik hajus lihtsalt laiali. Kõik eksitavad teated, et Eesti Diviis lahkus Eestist või 45. ja 46. rügement ületasid Eesti–Läti piiri, on pehmelt öeldes olukorra ilustamine.

Ööl vastu 20. septembrit jõudsid Rakkesse üksikud mehed, sh ka 45. rügemendi staap, sanitaarüksus, hiljem veel 45. rügemendi 14. kompanii tankitõrjujad. Septembris 1944 toimus kaks suuremat lahingut, milles osalesid mõlemal poolel eestlased – Avinurme ja Porkuni lahingud. Kui 20. septembril toimunud Avinurme lahingus osalesid peamiselt piirikaitserügemendid, siis 21. septembril toimunud Porkuni lahingus olid kaasatud ka Eesti Diviisi väeosad. Lahing ise oli tõsine ja ohvriterohke ning kestis eri intensiivsusega ligi kuus tundi – kella kolmest päeval kuni üheksani õhtul.

21. septembril liikusid 8. eesti laskurkorpuse üksused Tamsalu suunas ning 249. laskurdiviisi luure avastas umbes 1500-mehelise vastase kolonni, mis liikus Assamalla–Tamsalu suunas, lootes Punaarmee väeosade vahelt lääne poole läbi lipsata. Kolonnis olid läbisegi Eesti Diviisi üksused, samuti ka 2. ja 4. piirikaitserügemendi ja politseipataljonide mehi. Üllataval kombel mainitakse ainult Narva pataljoni ja Sihveri pataljoni osalemist (mitte tervikliku üksuse, vaid pigem üksikute gruppidena). Andmed puuduvad II/45 ja I/46 kohta. Harald Riipalu omalt poolt teatab, et juba pärast Avinurme lahingut ja selle suuna sulgemist „diviisi osad käsutanud kapten Sihver (kelle Riipalu oli jätnud nn Põhjagrupi juhatajaks) üksikuis gruppides läbi metsade liikuma, et välja jõuda Paasvere–Simuna–Rakke teele ja ühineda eesoleva rindega.“1

Järgnes suurem lahing, kus olid vastamisi just Punaarmees ja Saksa sõjaväes teenivad eestlased. See toimus 21. septembri pärastlõunast kuni õhtuni Porkuni järve – Sauevälja – Vistla küla piirkonnas. Lahtiseks jääb ka küsimus, kuidas suutsid punaväe eestlased taganevat kolonni üllatada. Kas Eesti Diviisi meestel mingit luuret ei olnudki? Võimalik, et eespool kirjeldatud segaduses just nii see oligi. Mälestustes on arusaadavalt erinevad kirjeldused, kes kelle pihta esimesena tule avas (olenevalt jutustaja asukohast ja saabumise ajast). Kuid punased autorid väidavad, et 925. laskurpolgu luurerühm avastas taganeva kolonni, tõkestas nende edasiliikumise ja avas tule.2 Punaarmeel oli absoluutne arvuline ülekaal, lisaks polnud käsirelvadega Saksa vormis eesti sõjameestel vaenlase tankidele ja liikursuurtükkidele midagi peale üksikute tankirusikate vastu panna. Sel põhjusel purustati Porkuni lahingus tankide, liikursuurtükkide ja kahurite tulega purustati põhiliselt kergerelvadega varustatud Eesti Diviisi ja piirikaitserügementide kolonn ning Saksa vormis sõjamehed hajusid metsadesse.

Kes pääsesid üle Läti piiri?

Juba 20. septembri hilisõhtul, kui Eesti Diviisi üksused alles liikvel olid, sai Riipalu tõenäoliselt kindral Wilhelm Hasse staabist taandumiskäsu ja 21. septembriks oli tema võitlusgrupp Rakke ja Koeru piirkonnast lahkunud. Seega 21. septembril, kui 20 kilomeetrit põhja pool toimus Porkuni lahing, langes Rakke juba pealetungivate punaväelaste kätte.

Taganemise kohta andis Riipalu ise tõele mittevastava selgituse, mida hiljem on korduvalt tsiteeritud ja mis ei vastanud tegelikule olukorrale. Osundame: „Siit alates taandus diviis ešelonides kahe rügemendiga, 45. ja 46.-ga, kuni Lemsaluni (Limbaži), kus nad lõplikult rindetegevusest vabastati.“ Nimetades oma kuni 300 eri väeosade mehest kokkusobitatud gruppi 45. rügemendiks ja Alfons Rebase kuni 200 mehest koosnevat salka 46. rügemendiks ja kõike kokku Eesti Diviisiks, ilustab Riipalu Eestist lahkumist. Arvestades, et diviisi ja 45. rügemendi staap olid pääsenud, võis selline mulje ju tekkida. Ka oma mälestusraamatu eelnevatel lehekülgedel rõhutab Riipalu mitu korda, et Tartu rindelt on kohale jõudnud 46. rügement, kuigi Piibe piirkonda saabus Alfons Rebane kompanii-suuruse salgaga. Need andmed on rännanud ka saksakeelsesse sõjaajalookirjandusse.

Mitmed ohvitserid, kes Eesti Diviisi jalaväe riismeid Lätis nägid, kinnitavad seda. Voldemar Madisso: „Diviisi jalaväeosade suhtes on pilt lausa jahmatamapanev. Narva rindel rakendatud 45. ja 46. rügemendi pataljonidest pole ükski üksustena välja jõudnud“.

Suur segadus on taganemiskuupäevadega. Nii võib kohata väiteid, nagu oleks Riipalu grupp läbinud 24. septembril Suure-Jaani, 25. septembril Kilingi-Nõmme ja ületas piiri 26. septembril. See väide ei saa kuidagi tõele vastata, sest juba 23. septembril vallutas Punaarmee Viljandi ja Pärnu, 23 septembril Rūjiena, 24. septembril Valmiera ja 25. septembril Mõisaküla ning Kilingi-Nõmme, surudes võimalikku taganemiskoridori üha kitsamaks ja kitsamaks.

37. politseipataljoni ohvitser Voldemar Madisso ja Wehrmachti 87. diviis lahkusid Viljandist 22. septembril ja ületasid Läti piiri 23. septembril. Emajõelt taganenud soomepoiste pataljon läks Laatres laiali 23. septembril. Samuti oli üks viimaseid Eestist lahkujaid SS-brigaadi Nederland pataljoni-suurune järelvägi, mis veel 24. septembril Kabli lähedal Pärnu–Riia maanteel viimaseid järelväelahinguid pidas ja samal päeval juba Ainažisse jõudis. Seetõttu näib igati loogiline, et eesti üksused pidid üle piiri Lätimaale jõudma 24. septembril.

Olgu veel lisatud, et II armeekorpuse staap liikus 20. septembril Pilistverest 21. septembril Olustverre ja viimane relvakokkupõrge pealetungivate punaväelastega toimus sakslastel Kesk-Eestis 22. septembril Võhma juures. Eesti Diviisi staap ületas Läti piiri 22. septembril.

Mis puutub Eesti Diviisi suurtükiväelastesse, siis nemad vastavalt saadud käskudele Rakkes ei peatunudki ja liikus edasi Koeru–Koigi–Suure-Jaani–Kõpu–Kanaküla–Kilingi-Nõmme kaudu. Nemad poleks Riipalu grupi kaitset nagunii tugevdada saanud, sest positsioonil vajati tankitõrje- ja välisuurtükke, mitte suurekaliibrilisi haubitsaid, piiri ületasid suurtükiväelased kas 24. (või 25.) septembril. Enne Lätti jõudmist anti kahurid üle 87. Saksa jalaväediviisile.

22.-23. septembrini lahkusid Eestist Lätisse mõlemad Emajõe rindel võidelnud Saksa diviisid: 87. ja 563. Nende lahkumisega on seotud ka nn Mõisaküla viimnepäev. 22. septembril voorisid läbi linna kümned ja sajad Saksa sõjaväe autod, mootorrattad, varustusega koormatud hobuveokid. Sakslaste lahkumine kestis mitu päeva. Vastavalt saadud käskudele tuli taganedes hävitada sõjalised objektid, kuid seda käsku tõlgendati üsna vabalt ja vastavalt võimalustele. Eelkõige tahtsid sakslased hävitada kohaliku raudteetaristu ja sideliinid. Raudtee juures lõõmasid suured põlevkivikuhjad. Kuumusest plahvatasid suurtükimürskudega laaditud vagunid, õhk oli lendavaid kilde täis. Saksa sõdurid paigaldasid pöörangute alla lõhkeainet ning lasid õhku ka vedurid ja vagunid. Kohalike kirjelduste kohaselt keenud kogu ümbrus nagu pudrupada. Majad süttisid ja lõunatuulest hävis linna põhjapoolne osa. Hävisid raudteetehased, raudteejaam ühes hulga hoonetega, linnavalitsuse hoone, apteek, pank, restoran, koolimaja koos raamatukoguga, tuletõrje seltsimaja, hulk elumaju. Kogu raudteerööbastik oli üles kistud, kõikjal vedeles lõhkemata pomme. Elektripostid olid maha paisatud, traadid segamini.

Riipalu faktor – kas oleks saanud olukorda päästa?

Avinurme ja Porkuni lahingute katastroofilisi tagajärgi uurides jõutakse sageli väideteni, et kui Riipalu ei oleks taganevate väeosade juurest diviisi staapi lahkunud ja korraldanud liikumisi kohapeal, oleks ehk läbi pääsetud või isegi Porkuni lahing võidetud. Arvestades Riipalu võimekust, head mainet alluvate hulgas ja enesekindlat esinemist oma mälestusraamatus, näib selleks alust olevat. Meenutades aga logistilist õudust ja kõiki takistavaid asjaolusid, näib siiski, et Porkuni lahingut ei oleks suutnud võita ka Riipalu.

Kummalised on väited, nagu oleks Riipalu keeldunud täitmast käsku ilmuda diviisi staapi ja jääma oma grupi juurde. Loomulikult täitis Riipalu käsku ja lootis saada lisainfot olukorra ja edasise taganemistee või uuele positsioonile asumise kohta. Kas ta oleks pidanud Augsbergeri pikaleveninud äraootamise asemel hoopis tagasi oma üksuste juurde pöörduma ja need lääne poole juhtima – see on juba vaidluse teema.

Pikemat aega taganemiseks valmistunud ja selleks transpordivahendeid kogunud motoriseeritud 11. SS – diviis Nordland, 4. SS-brigaad Nederland ja 11. jalaväediviis suutsid Rakvere–Paide–Pärnu marsruudil liikudes edukalt Lätimaale jõuda. Nende kolme Saksa väekoondise pääsemiseks oli mitu põhjust, mis neid eristasid Eesti Diviisist:

1) nad olid hästi varustatud autode ja mootorveokitega ning liikusid kiiresti, kuigi vaatamata vastupidistele väidetele ei alustanud nad rindelt lahkumist eestlastest varem. Nii olevat hobutranspordiga suurtükiväeüksused suutnud peatumata edasi liikuda 150 kilomeetrit.

2) neid oli kibekiiresti vaja Riia ja Valga vahelist rebenevat Saksa rinnet tugevdama, seetõttu jõudsid saksa väeosad Lätti juba 21. septembril.

3) erandina jäeti mõned üksused Eestisse viivituslahinguteks: diviisi Nordland soomusmasinatest luureüksus ja Pärnusse brigaadi Nederland üks jalaväepataljon. Need üksused osalesid aktiivselt pealetungivate 2. löögiarmee väeosade edasitungi pidurdamisel Eestis.

Taganevate eesti väeosade liikumist aeglustasid lisaks hobutranspordile ka kehvad teed ja tsiviilpõgenike liitumine sõjaväelastega. Need teed polnud mõeldud selliste inimmasside läbimiseks. Samuti oli tänu absoluutsele ülekaalule õhus 2. löögiarmee juhatusel meie kolonnide liikumine täpselt teada.

Raske on väita, nagu saatnuks sakslased eesti väeosad spetsiaalselt nendele vähese läbitavusega teedele, et nad puruks löödaks. Saksa väejuhatus oli pigem huvitatud nende väeosade pääsemisest Lätti, kuid mõni nutikam võis ka arvestada asjaolu, et eestlased eelistavad pigem kodumaale jääda. Asjaolu, et sama marsruuti kasutas ka tagasihoidliku võitlusvõimega sakslastest koosnev 113. julgestusrügement, kes samuti purustati ja vangistati, ei ole kindlasti just parim tõendusmaterjal. Kindlasti tuli Saksa väejuhatusele üllatuseks ka 2. löögiarmee, eriti selle liikuvate eelsalkade kiire edasitungimine, mis eestlastel taganemistee Läti suunas ära lõikas. Samas kerkib küsimus, miks ei suunatud Eesti Diviisi ja piirikaitserügemente Tallinna suunas, et nad siis meritsi evakueerida? Kas leiti, et 10 000 – 15 000 eesti mehe jaoks ei piisa laevaruumi? Tallinnas suudeti nädalaga laevadele panna ligi 100 000 inimest, neist pooled olid sõjaväelased.

Miks jäädi kotti ja kuidas seal edasi tegutseti?

Kottijäämise põhjustest tuleks nimetada veel selliseid:

  • Eesti Diviisi juhatus ja 300. eriülesannetega diviisi juhatus (neli piirikaitserügementi) ei suutnud oma ida pool paiknevate väeosadega sidet pidada ja nende liikumist koordineerida ehk hoolitsesid eelkõige iseenda turvalise Lätisse pääsemise eest.
  • Väeosade juures olevad vanemohvitserid ei suutnud segunenud üksusi enam kontrollida ja juhtida.
  • Taganevate sõjameeste liikumiskiirust aeglustas kehv füüsiline vorm ja võõrdumine pikematest jalgsirännakutest – näiteks Krivasoo rindelõigust Rakkeni jõudmiseks oleks tulnud läbida 60–70 km –, kuna väeosad olid ligi pool aastat olnud positsioonisõjas.

Tabavalt on eesti väeosade seisukorda taganemisel iseloomustanud 2. piirikaitserügemendi III pataljoni ülem kapten Meinhard Leetmaa. Tema jutt käib nii Eesti Diviisi kui ka piirikaitserügementide kohta 21. septembril. „Tudulinna teeristil kiilusid üldjuhi puudumise tõttu mitmest suunast tulnud rügementide pataljonid üksteise vahele. Pärast ei olnud enam ükski rügement omaette kolonnis, vaid hajutatud pataljonide kaupa 25 kilomeetri pikkuses kolonnis.“ Ja veidi hiljem: „Rännaku jätkamisel läksid pärast paanika tekkimist segamini enamik seni koos liikunud pataljone. Kokku hoiti veel kompaniide kaupa. Jõudnud Viru-Jaagupisse, tegin allüksuste ülematega järgneva lühikese olukorra hinnangu: segipaisatud, mitmest väeosast koosnev üldjuhtimiseta inimmass ei ole võimeline lahingut vastu võtma, valgub laiali ja langeb vaenlase tankide ja kahurväe ohvriks, kõrgem juhtimine oli kadunud, pataljoni- ja kompaniiülemad tegutsevad iseseisvalt, 18. septembrist saadik ei ole meie pataljon saanud ühtki korraldust ega pole näinud ühtki kõrgemat ülemat, meid on jäetud saatuse hooleks, toidutagavara on lõppenud, oleme näljas ja ööd-päevad kestnud rännakutest väsinud.“

Ka diviisi järelväes liikuv 45. rügemendi tankitõrjekompanii ülem Ago Loorpärg kirjeldab, kuidas esialgu korrapäraselt liikuvad üksused omavahel segunesid, kaotasid võitlusvõime ja distsipliini. Kuuldused Eesti loovutamisest süvendasid seda veelgi. „… Loota organiseerimata massile, mis nüüd teel liikus või sellega vastase tankidele ja jalaväele vastupanu osutada ei olnud enam võimalik. Kogu juhtimine oli segamini löödud ja meeste ainuke mõte oli pääseda vastase haardest …“

Mida mõtles üks taganev sõdur, kes sai surma Porkuni lahingus, saame teada Kurt Eiskopi, kes vaatamata saksa nimele oli eesti mees, kuni 21. septembrini peetud päeviku märkmetest. Viimane sissekanne on tehtud kella 11 paiku hommikul. Siinkohal on toodud vaid valitud katked pikematest kirjeldustest, kuid selgelt on tunda kirjutaja rõhutud meeleolu ja sünget eelaimdust. Suurtükiväelane Kurt Eiskop liikus Narva rindelt läbi Iisaku, Tudulinna, Udriku, Roela, Viru-Jaagupi:

  • „18. september. Ümberringi on siin vaid raba ja padrik. Kuhu nüüd läheme, seda küll ei tea …
  • 19. september. Kogu aeg see tüma tee ja knüppeldamm. Jalad on nii valusad. Vist läheme Peipsi äärde Avinurme. Jalad on võimatult haiged. Puhkame metsa vahel. Ah, kui vaid pääseks sellest jampsist. Ei lõppe see sõda ka kord ära. Käia on küll õige halb. Peab kannatama. Peal ei saa ka istuda, hobuseid on vähe. Teel on palju voore, surnud hobuseid, kes lennukist pihta olid saanud. Seljakotte ja varustust oli tee täis.
  • 20. september. Kuni kella 01.00 sai ka magada. Siis jälle edasi. Tee on voore täis. Edasi ei saa. Olevat tee ära lõigatud. Eespool käib madin. Oleme Oonurme ligidal metsa vahel. Voor seisab. Kell on 19.00, seisame Udriku külas. Jalgade valu on ka väga piinav. Jalad lähevad küll käest ära.
  • 21. september. Keegi enam ei hooli meist. Vastupanu kusagil ei ole. Sakslased on kadunud. Nii tühi ja kurb on ümbrus. Vanka on juba Kullenga tee läbi lõiganud. Äntu on läinud. Vaatame, kas saame läbi. On tunne, et seda päevikut vast kirjutan viimast päeva. Kui saaksin vaid koju …“

Kui seni oli koos sakslastega kaitstud Eestit Punaarmee sissetungi eest seitse kuud, siis nüüd jättis Saksa sõjavägi „rindejoone õgvendamiseks“ Eesti maha. Väga kiiresti varisesid Eesti Diviisi eestlastest koosnevad väeosad kokku, nüüd tuli igal mehel otsustada oma edasine saatus – kas võidelda metsavennana edasi kodumaal, põgeneda Rootsi, minna Saksamaale, lõpetada sõdimine ja üritada võimalusel naasta tsiviilellu või minna Siberi sõjavangilaagritesse.

Sellega lõpebki lugu sellest, kuidas haihtus Eesti Diviis. Sõdurid ja ohvitserid hajusid laiali ning tugev eesti väekoondis lõpetas oma eksistentsi. Uus SS-vägede 20. grenaderidiviis moodustati juba hiljem Saksamaal Neuhammeris, oli vanast väiksem ja selles oli vana diviisi mehi juba alla poole võib-olla koguni kolmandik endisest koosseisust.

Viited:

  • 1 Riipalu, Harald. Kui võideldi kodupinna eest. Tallinn, 2004. Lk 146.
  • 2 Külaots, Vassili. Uraalidest Kuramaani. Tallinn, 1975. Lk 197.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare