Teejoomise tava toonased kriitikud väitsid, et see pärsib Iirimaa majanduse arengut, ja kujutasid seda ilmselgelt järelemõtlematu ja ohjeldamatu tegevusena, vahendab Durhami ülikooli uudisleht.

Arvati, et naised, kes joovad teed, raiskavad sellega aega ja raha, jättes unarusse oma abikaasa ja kodu eest hoolitsemise kohustused. Neid traditsioonilisi naiste vastutusalasse kuulunud tegevusi peeti riigi majanduse edu pandiks.

Inglismaal välja antud toonased pamfletid annavad mõista, et teejoomise pärast tunti tõsist muret mujalgi kui Iirimaal.

Talupoegade majapidamistesse läkitatud pamfletid laitsid teejoomist kui luksust, mida vaesed naised ei saanud endale lubada ning mis võis põhjustada koguni sõltuvust, keelatud ihasid ja poolehoidu revolutsioonilistele ideedele.

Pealeselle võrreldi teejoomist kuuluvusega salaühingutesse; taoline uskumus võimendas Briti Ühenduses ja Iirimaal kontrrevolutsiooniperioodi poliitilist hüsteeriat.

Inglismaa reformistid olid samasuguses pabinas suhkru pärast, mida tol ajal alati teele lisati. Magusainet seostati orjanduse ning Lääne-India saarte vastuokslike suhkrurookasvandustega.

Uurimuse autor, inglise keele, kirjanduse ja kultuuriloo lektor dr Helen O'Connell kommenteeris: "Suurt muret tekitas väljavaade, et vaene talunaine raiskab niigi nappe ressursse moodsatele tarbekaupadele nagu tee, kuid samas anti mõista, et teejoomine võib taolistele naistele pakkuda ka revolutsiooniliselt feministlikku eneseväljendust.

Nagu oleks sellest veel vähe, omistati teele — Hiinast pärit eksootilisele substantsile — ka narkootilisi omadusi. Arvati, et ajapikku jäädakse teest sõltuvusse.

Pole üllatav, et tol ajalooperioodil põhjustas teejoomine Iirimaal märkimisväärset ühiskondlikku ärevust."

Ülalolev pilt on illustratiivse tähendusega ega kujuta tüüpilist 19. sajandi Iirimaal kasutatud teekannu.