1. detsember 1924 - terroristide rünnak Tallinnale, mitte proletariaadi ülestõus

 (97)
1. detsember 1924 - terroristide rünnak Tallinnale, mitte proletariaadi ülestõus
Monument sõjakoolis surma saanud neljale kadetileKaitseväe peastaap

Täna 88 aastat tagasi, 1. detsembri 1924 varahommikul, kostis Tallinnast kõvasti tulistamist.

Järgmise päeva Päewaleht ilmus juba suure surmakuulutusega esiküljel, mis teatas, et oma ametikohustuste täitel on surma saanud teedeminister Karl Kark. “Mida ütleb kommunistide äpardunud mässukatse? ... Wõib ainult õnne tänada, et kuritegeline katse nii wõrdlemisi kiiresti likwideeriti ja ohwrite arw palju suurem ei olnud.” kuulutab juhtkiri järgmisel lehel.

Ajaleht Waba Maa oli konkreetsem. “Riigiasutustele kallaletung likvideeritud. 50 ohwrit, 40 haawatud.” Umbes kell viis hommikul äratasid tallinlasi üksikud paugud, millele järgnes lühikene vaikus, seejärel algas pihta korratu laskmine. Eriti äge oli laskmine Balti jaama ümber, Pikal tänaval, ka ratsareservi juures Keldrimäel, püssipaukude vahele kostis kuulipilduja mürinat.

Waba Maa esikülg 2. detsembril 1924 (pilt: dea.nlib.ee)
Seotud lood:

Mõni tund hiljem tööle või kooli kiirustanud inimesed küll väga palju enam ei näinud, sest politseinikud ja tunnimehed sulgesid enamiku vanalinnast, selleks ajaks paistis küll suurem osa riigipöördekatsest lõplikult nurjunud olevat. Kella kümneks oli kõik juba läbi.

Illusioon revolutsioonilisest situatsioonist
Veel seitse aastat varem oli enamlastel Eestis suur toetajaskond, nad olid olnud Tallinnas võimul, kuid iseseisva Eesti Vabariigi loomine nende plaanidesse ei kuulunud. Olles 1918-1920 ka pidanud maha sõja Eesti Vabariigi likvideerimiseks, oli nende kandepind kadunud, kevadeks 1924 oli ka enamik veel Eestis tegutsenud enamluse aktivistidest vangi pandud, mõned Eestis peitunud enamlaste juhid olid ka vahistamisel surma saanud, mõned hukatud.

Ja teisel pool piiri varjunud enamlased elasid ikka veel illusioonis, nagu Eestis oleks revolutsiooniline situatsioon. Väidetavalt Jaan Anvelti juhtimisel, täpsemini küll “sõjalise kolmiku” Otto Rästase, Richard Vakmanni ja Harald Tummeltau korraldamisel hakati 1924. aastal illegaalselt üle piiri Eestisse toimetama relvi, novembri lõpuks tuli siia ka mitusada enamlast, kes arvasid, et piisab vaid katsest ja “kogu rahvas” tõuseb nende toetuseks üles. Anvelt on rääkinud kokku 400 mehest, kuigi osa neist viskas püssid põõsasse.

Jutt, nagu seda oleks putši organiseerinud vaid eestlased, on selgelt liialdus: Tummeltau töötas Punaarmee staabi luureosakonnas, Rästas ja Vakmann olid otseselt seotud Kominterniga Moskvas, aga piiri taha koondatud Punaarmee üksused oleks nende toetuseks Eestisse saabunud alles siis, kui võim oleks juba Tallinnas vahetunud.

Seega küsimus jääb: kui palju nõukogude luure ja kominterni võrgustik tegelikult selle organiseerimisel osales, tegemist polnud ju ei esimese ega viimase katsega, kus need üritasid välisriikides “revolutsiooni” proviotseerida? Kaudsemad allikad vihjavad, et selle organiseerimisele olid kaasatud isiklikult ka juhtivad enamlased Stalin, Trotski ja Frunze.

Niisiis, 1. detsembri varahommikul umbes kell 5.15 ründasid viie- kuni kümnemehelised enamlaste löögirühmad tervet rida riigiasutusi. Posti-telegraafi majas Vene tänaval ja raudteejaamades (Balti ja Tallin-Väikeses) polnud sel ajal erilist valvet ja varahommikul nende hoonete ülevõtmine osutus väga kergeks ettevõtmiseks.

Sõjaministeeriumi vahiruumi Pagari tänaval visati granaat, seepeale lõid sealsed vahisõdurid aga rünnaku juba ise tagasi. Surma sai üks ründaja, kes oli majast põgenemise asemel kogemata kappi astunud ja enam muud väljapääsu ei leidnud, kui ägedalt tulistades, kergelt haavata sai aga ministeeriumi naissoost koristaja.

Loe veel

Toompeal suutis enamaste löögirühm korraks enda kontrolli alla saada lossi vahitoa, samal ajal kui riigivanem Friedrich-Karl Akel pääses tema korterit rünnanud löögirühma eest põgenema. Hiljem, kui Ernst Põdderi juhitud Eesti sõdurid Toompeale jõudsid, üritasid mõned putšistid päästa end Schnelli tiiki hüpates.

Üks suuremaid “võite” oli putšistide jaoks 10. rügemendi kasiino ülevõtmine, seal jõudsid nad tappa kolm ohvitseri. Kell 5.25 tungis 50-meheline rühm terroriste ka Tondil asuva sõjaväe ühendatud õppeasutuse kasarmusse ja hakkas seal tulistama. Korrapidajad kadetid said surma, terve rida kadette ja ka üks ohvitser haavata, aga juba ärganud meestel polnud erilist raskust seejärel ründajad tagasi lüüa.

Suurem löögirühm, ligi 30 meest üritas üle võtta Lasnamäel asunud lennuväe aerodroomi, esialgu edukalt. Tankide kompaniis nr 2 jõuti aga ründajad koheselt tagasi lüüa. Üks enamlastest, kes üritas tanki ärandada, lasti ka kohapeal maha. Lasnamäelt kaaperdati ka kaks väikelennukit, millega üritati tagasi Venemaale jõuda.

Balti jaamast ajas enamlased välja politsei ratsareservi saabumine, ja juba paari tunniga olid ärganud sõdurid ka kõik ülejäänud asutused enamlastelt tagasi võtnud . Teedeminister Kark sai küll Balti jaamas tulistamise ajal surma.

Varasema Eesti Töörahva Kommuuni marionettjuhi Jaan Anvelti juhtiv roll 1924. aasta putšis oli küll piiratud, ta osales Balti jaama ülevõtmisel, sealt põgenes ta juba tagasi Venemaale.

Mingist tõsisest "ülestõusu mahasurumisest" Eesti võimude poolt ei saanud küll rääkida, pigem põgenevate putšistide tagaajamisest. Mujal Eestis ei tekkinud mingeid intsidente. Oli küll mitu juhtumit Tallinnas, kus distsipliinirikkumise pärast lasti ülemuste poolt kohapeal maha ka Eesti sõdureid.

Tallinna garnisoni juhtis Johan Unt

Eesti vägede juhtimise võttis jälle üle Johan Laidoner, aga enamlaste putši tagasilöömisel oli kandvamaks jõuks olnud siiski juba hommikul Tallinna garnisoni ülem kindralmajor Johan Unt. Hommikul kella kümneks oli terroristide avantüür läbi, veel 5. detsemmbril pidas üks rühm põgenevaid enamlasi maha nn Iru lahingu, viimane kokkupõrge oli aga 7. detsembril 1924 Vilmsi tänaval. Putšistide tagasilöömise eest teenisid vabadusristi hiljem kümme Eesti sõdurit.

“Eestimaa proletariaat tõusis oma orjastajate vastu,” teatab hoopis 3. detsembril 1924 piiritaguste eestlaste kommunistlik ajaleht Edasi. Alates 1925. aastast üritasid Venemaale tagasi jõudnud kommunistid enda altläinud putšikatsest heroilist töölisklassi väljastumist kokku kirjutada. Tekkis küll ka äge vaidlus, sest kodusõja rinnetel punakaartlasi juhtinud Jakob Palvadre heitis neile ette tõsiseid valearvestusi.

Muide palju lihtsam kui värvata punaväelasi Eestis võimuhaaramist üritama, oli pool aastat hiljem leida osalejaid 20. aprillil 1925 peetud “1. detsembri ülestõusust osavõtnute konverentsile” Leningradis.

Pärast 1924. aastat enamlik liikumine Eestis sisuliselt suri välja, sest oma riik oli ikkagi midagi enamat kui enamlastel pakkuda oli. Peaaegu kõik piiri taga olnud juhtivad Eesti kommunistid langesid aga sealse suure terrori ohvriks 1936-1938.

50 aastat hiljem loeb kommunistlik ajaloolane August Sunila oma raamatus kokku enamlased, kellest 20 olevat selles "ülestõusus" hukkunud, kolm lihtsalt ära surnud, 155 aga hiljem kohtu otsusel putšikatse eest maha lastud. Paraku loeb ta oma poole “kangelasteks” ka neid, kes kogemata kuulirahe alla jäid.

Eesti poole kaotusteks jäi 26 inimest, nii politseinikke, sõdureid kui paraku ka näiteks Toompeal töötanud koristaja.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare