Veider haigus: mõnikord kukub varvas ise küljest ja keegi ei tea, miks
Nüüdisajal nimetatakse seda nähtust iseeneslikuks sõrme- või varba-amputatsiooniks (ld dactylolysis spontanea).
Ajal, mil haigust esimest korda arstiteaduslikus ajakirjas kirjeldati, kutsuti seda ainhum’iks — arvatavasti Brasiilia nagose hõimu keelse sõna järgi, mis tähendab pragu.
Esimene kirjeldaja oli 1867. aastal Brasiilia arst Silva Lima. Pärast seda on haigust mitmel pool maailmas täheldatud. Kõiki dokumenteeritud juhtumeid ühendab tõsiasi, et need on jäänud rahuldava arstiteadusliku seletuseta.
Enamasti näeb iseeneslik amputatsioon välja nii, et väikese varba jalami ümber kasvab rõngana kõva koe kiht. Rõngas muutub aja jooksul väiksemaks ja tõmbub üha rohkem pingule ning varvas paistetab üles.
Loomulikult hakkab põletikuline varvas valutama, ehkki ülejäänud organismil pole viga midagi. Sedamööda, kuidas kummaline rõngas kokku tõmbub, murrab see katki varbaluu.
Lõpuks ripub varvas vaid väikese koest ja luust varre otsas. Viimaks annab seegi järele ja varvas kukub küljest.
See protsess võib väldata aastaid. Haigusele pole olemas mingisugust ravi — peale varba küljestraiumise selleks, et säästa patsienti valust ja hoida kokku tema aega.
Mitte keegi ei oska öelda, miks inimkeha varba niimoodi hülgab, kuid miskipärast juhtub seda sagedamini Aafrika kõrbepiirkondades ja troopikas.
