Tartu ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus ja tema kolleegid avaldasid hiljuti ülevaate metsise arvukuse muutuse tagamaadest, hõlmates näiteks viimase sajandi jooksul Baltimaades toimunud majanduslikke ja sotsiaalseid muutuseid, mis mõjutasid otseselt või kaudselt ka metsised.

Metsiste arvukus on ajas muutunud tsükliliselt. 19. sajandist pärit andmetel oli ilmselt baltisaksa aadlike eestvedamisel toimunud kiskjate hävitamise tulemusena Baltimaade suurimates mängudes koos lausa 50–60 metsisekukke. Koos 19. sajandil alanud otsetee ehitamisega Poolast Venemaale läbi Kazlu Ruda-Zapyškise metsade ja turbaalade, mis avas tee seni ligipääsmatutele loodusvarudele, kadusid 1920. aastatel metsised Leedu edelaosast.

20. sajandi jooksul vähenes mängude suurus märgatavalt ning sellega koos muutus liigi levik. Hoolimata 20. sajandi alguses metsistele küttimislimiitide kehtestamisest vähenes koos kõikide teiste jahiloomade kontrollimatu jahiga esimese maailmasõja ajal ja järgselt ka metsiste arvukus. 1920.–1930. aastatel arvukus Eestis ja Lätis aga tõusis – näiteks loendati Eestis 1938. aastal 475-l mänguplatsil 2435 kukke ja lubatud 425-st kukest kütiti 291.

Eesti asurkonna taastumisele aitasid kaasa 1926. aastal alanud jahipiirangute kehtestamine ja salaküttimise vastu võitlemine ning sel ajal võis meil olla hinnanguliselt 6500 kukke; metsisekanade küttimine keelati Eestis 1934. 1930. aastatel kütiti Eesti, Läti ja Leedu peale kokku üle 1000 metsise aastas. 1930.–1940. aastatest on Põhja-Eestist teada viimane suurem, 20–30 kukega metsisemäng.