Tullimonstrumi perekonnas on tuvastatud ainult üks liik Tullimonstrum gregarium, mille kivistisi on leitud vaid ühest kohast Illinoisi osariigist. Ent on selge, et neid elas seal hulgaliselt, kuna Chicago muuseumi on jõudnud sadu fossiile pärast esimest leidu 1950. aastatel. Tullimonstrum oli justkui muudest mereelanikest ülejäänud varuosadest kokku pandud - sel olid seepia omadele sarnanevad uimed, silmad pulkade otsas nagu krabil ja üsna ainulaadne suu teravate hammastega, mis käe moodi jätke otsas asus. Olend polnud kuigi suur, ta kehapikkus küündis umbes 35 sentimeetrini.

Tullimonstrumi esimese kivistise leidis aastal 1955 amatöörist kivististekoguja Francis Tully, kelle järgi see ka endale nime sai. Aastakümneid on juureldud, kuhu ta liigitada.

Pikalt paigutati Tullimonstrum molluskite sekka, aga eelmise aasta märtsis ilmunud kaks teadusartiklit ei olnud sellega nõus. Yale`i ülikooli teadlane Victoria McCoy väitis toona, et hele triip olendi keskosas pole mitte jälg seedetraktist, vaid hoopis seljakeelikust, mis viitab sellele, et tegu oli selgroogsega. Teadlased leidsid mitme uuritud isendi juurest ka viiteid lõpusekottidele, mis tähendaks, et tegu oli rohkem kalale sarnaneva olendiga kui varem arvatud. Leicesteri ülikooli teadlased analüüsisid Tullimonstrumi silmi ja leidsid sealt melanosoomi, mis oli nende hinnangul samuti viide selgroogsusele.

Hiljutisima analüüsi teinud Pennsylvania ülikooli uurimistiimi liige Lauren Sallan ütleb nüüd aga, et kolleegid eksivad. Nad väidavad, et tavaliselt nähakse kivististes säilinuna pehmeid kudesid, mitte selliseid loomade sisestruktuuri osi nagu seda näiteks seljakeelik on. Pennsylvania teadlased leidsid ka, et loomade silmad on siiski märksa lihtsama ehitusega kui seda Leicesteri teadlased arvasid, ilma läätseta ja tegelikult pole ka melaniini tootev ja salvestav melanosoom piisav viide selgroogsusele, kuna paljudel selgrootutel on väga keerukad silmad.

Küsimusi on niisiis nüüd hoopis rohkem kui varem, sest kuigi selgroogsete sekka viimane uuring Tullimonstrumit ei paiguta, ei oska keegi ka öelda, millega siis ikkagi tegu oli. Ehk on meie seisukohast olulisim hoopis teadmine, et suvel mereranda minnes ja lainetesse hüpates imetabane, ent pelutav loom meid vees ees ei oota.