Paradoks: osavalt manööverdavad linnud satuvad sagedamini lennuõnnetustesse
Seepärast on lennuohutuse tagamisel lindude tegevuse, rände ja käitumise jälgimine väga oluline ning lennuväljadel töötavad sageli ornitoloogid.
Siiski toimub igal aastal tuhandeid lindude ja lennukite kokkupõrkeid, kuna kõrgustes lendavad linnud ei hooli lennukite õhukoridoridest ning lennuki kiiruse tõttu ei ole pilootidel lindu märgates halvima ärahoidmiseks võimalik reageerida.
Näiteks registreeriti USAs aastatel 1990 – 2015 169 856 linnu ja lennuki kokkupõrget. Uuringud maanteedel on kinnitanud, et kuna masinad liiguvad sageli kordades kiiremini lindude looduslikest vaenlastest, võib õnnetuste põhjuseks olla ka linnu võimetus hinnata läheneva objekti kiirust. Lennukite puhul ei olnud aga sarnaseid uuringuid veel tehtud.
Lindude suurus ja lennuosavus on erinevad, seepärast huvitas teadlasi, kas linnu mõni välistunnus ennustab ette sattumist lennuki teele.
Uuriti seitset suurt lennuvälja
Teadlased analüüsisid USA seitsme suure lennuvälja statistikat (teiste seas ka näiteks New Yorki JFKd), millest igaüht väisab aastas üle 17 miljoni reisija.
Kokku läbib neid lennujaamu aastas üle 300 000 lennuki, vaatluse all olid aastad 2010 – 2015. Analüüsiti kokkupõrkeid, mis toimusid lennuväljast 8 kilomeetri raadiuses ja madalamal kui 457 meetrit, kuna just selles kõrguses toimub 82% kõikidelt kokkupõrgetest. Teadlased arvestasid sealjuures ka lindude kehaparameetreid (kehakaalu, tiibade mõõtmeid, silma ja aju suurust) ning kõrvutasid neid kokkupõrke tõenäosusega.
Teistest tunnustest ennustas üle kahe korra paremini kokkupõrke tõenäosust tiiva eripind (wing loading) ehk tiiva pindala ja kehakaalu suhe, mis iseloomustab linnu võimet pöörata tiiba sõltuvalt kehakaalust. Nii on näiteks rasked, väikeste tiibadega liigid suure tiiva eripinnaga, mistõttu nad lendavad suhteliselt kiiresti, kuid ei ole osavad õhus manööverdama.
Meie rahvuslind sattus sagedasti õnnetusse
Kuna linnu võime õhus manööverdada on parem väikese tiiva eripinnaga liikidel – näiteks pääsukestel – eeldati, et just sellised liigid satuvad ka harvem õnnetustesse. Üllatuslikult selgus aga, et osavate lendajatega juhtus õnnetusi hoopis sagedamini. Nii olid kokkupõrgete niinimetatud pingirivi eesotsas osavad lendajad nagu sarviklõoke (Eremophila alpestris; 406 juhtu), händ-ruugetuvi (Zenaida macroura; 227), kuldnokk (Sturnus vulgaris; 127), suitsupääsuke (Hirundo rustica; 122) ja ameerika tuuletallaja (Falco sparverius; 121).
Vähem osavatest lendajatest olid kokkupõrked sagedasemad kodutuvi (Columba livia; 32), ida-niiduturpiaali (Sturnella magna; 31), punasaba-viu (Buteo jamaicensis; 26) ja kalakotkaga (Pandion haliaetus; 13); kõige raskem lennuki ette jäänud lind oli üks kaljukotkas (Aquila chrysaetos).
Sellist esmapilgul ebaloogilist tulemust võib seletada tõigaga, et kehvemad manööverdajad lendavad keskmisest kiiremini, mis arvestades lennuki kiirust võib neile lennukiga samas suunas lennates anda veidi rohkem aega ohu märkamiseks. Kuid on ka võimalik, et halvemad lendajad hirmutatakse lennuväljadelt suurte lindudena (näiteks kanada lagle (Branta canadensis)), kes võivad põhjustada lennukile tõsist kahju, teadlikult eemale, mistõttu on lennuvälja vahetuses läheduses kehvemalt manööverdavaid linde vähem.
Veel on tõenäoline, et kehvemate lendajate lendu tõusmiseks vajalik suur energiakulu võib vähendada kokkupõrke tõenäosust – energia kokkuhoiuks võivad sellised liigid jääda paigale ning sellega kokkupõrget vältida.
Fernández-Juricic E, Brand J, Blackwell BF, Seamans TW and DeVault TL (2018). Species With Greater Aerial Maneuverability Have Higher Frequency of Collisions With Aircraft: A Comparative Study. Frontiers in Ecology and Evolution 6:17. doi: 10.3389/fevo.2018.00017
