Ootamatu avastus võib päästa mesilased nende hirmsaima nuhtluse käest

 (32)

Ootamatu avastus võib päästa mesilased nende hirmsaima nuhtluse käest
Mesilane õielFoto: Argo Ingver

Peamiselt Hohenheimi ülikooli juures tegutsevad Saksamaa teadlased on kogemata avastanud lihtsa lahenduse, millega võiks anda hoobi mesilasi ohustavatele parasiitidele.

Nimelt leidsid uurijad, et juba väga väike annus ühendit, mida nimetatakse liitiumkloriidiks, tapab tõhusalt varroalestasid (ld Varroa destructor), kuid ei kahjusta seejuures mesilasi.

Teadlased kirjeldasid oma suurt avastust artiklis, mis ilmus teadusajakirjas Scientific Reports.

Varroalestad on rängaks nuhtluseks mesilastele kõikjal maailmas. Kui lestad on sülemi nakatanud, kinnituvad nad mesilaste kehadele, imevad nende hemolümfi (kehavedelikku, mis sisuliselt täidab vere ülesandeid) ja levitavad nende hulgas nakkushaiguseid.

Parasiitidega võitlemiseks on küll olemas mitmeid kemikaale, kuid need on suhteliselt iganenud ja muutuvad ajapikku üha vähem tõhusaks. Viimase 25 aasta jooksul pole kasutusele võetud ühtegi uut varroalestatõrje-kemikaali.

Võimalike valikute nappus ajendas Jeruusalemma Heebrea ülikooli uurijaid tegema katset tehnikaga, mida nimetatakse RNA interferentsiks.

Uurimistöö raames söötsid nad mesilastele suhkrulahuse koostisse segatud kaheahelalist RNA-d, et selle abil lülitada välja varroalestade eluks vajalikke geene. Lestad imesid koos mesilaste hemolümfiga endasse surmavat RNA-d ja surid selle tagajärjel.

Seotud lood:

Nendest tulemustest innustust saanud Saksamaa teadlased püüdsid Iisraeli uurijate tulemusi veidi teistsuguste meetoditega korrata. Tuli välja, et teadlaste konstrueeritud RNA-ga suhkruvett saanud mesilasi kimbutanud varroalestad surid tõesti ära, ent samamoodi hukkusid kontrollrühma-lestad, kes olid saanud teistsugust, kõigi eelduste kohaselt olematu toimega RNA-d.

Hämmastavad tulemused tekitasid kahtluse, et RNA valmistamiseks kasutatud ja seetõttu väikeses koguses suhkruvette sattunud liitiumkloriid on tegelikult see, mis kahjureid tapab. Jada järgnenud katseid kinnitasidki seda hüpoteesi.

Seejärel viisid uurijad lestade ja liitiumkloriidiga läbi hulga eksperimente, millest mõned olid ülesehituselt sarnased välikatsetega.

Selgus, et juba väga väike annus (kontsentratsiooniga vähem kui 25 millimooli) liitiumkloriidi tappis 24-72 tundi pärast mesilastele manustamist 90-100 protsenti varroalestadest ilma, et mesilaste suremus samal ajal märkimisväärselt kasvanud oleks.

Loe veel

Uurijate osutusel sobib liitiumkloriid kiireks kasutamiseks, kuna seda saab lestadele hõlpsasti manustada mesilaste toitmise kaudu, see ei kogune mesilasvahasse, pole imetajatele mürgine ja maksab mõistlikku hinda.

Enne uue parasiiditõrjeaine turuletoomist tuleb veel läbi viia mastaapsemad uuringud mittelaboratoorsete mesilasperedega ja selgitada välja, ega kemikaalijäägid mesilaste toodetavasse meesse satu.

Inglismaal tegutseva Sussexi ülikooli mesindusprofessor Francis Ratnieks näitas avastuse suhtes üles skeptilisust: „97% varroalestade tapmiseks haudmeta tarus pole meil praegu vaja rohkem kui ühekordset töötlemist oblikhappega. Oblikhappe-kuur ei võta aega kauem kui viis minutit, see tõrjeaine on juba turul ja mesinikud kasutavad seda laialdaselt.

Minu hinnangul on praktikas keeruline viia tarudesse liitiumisoolasid ja saavutada sellega varroalestade sama tõhusat hävitamist. Lisaks tuleb arvesse võtta uue tõrjevahendi turuletoomisega seonduvaid probleeme ja asjaolu, et taolise ravi tagajärjel võivad mee sisse sattuda ained, mida seal tavaliselt ei esine.“

Sellest hoolimata on Hohenheimi uurijad otsusekindlad. Praegu peavad nad liitiumkloriidipõhise lestatõrjevahendi kaubandusliku versiooni väljatöötamise, turuletoomise ja mesinike arsenali lisamise teemal läbirääkimisi tootjatega.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare