Lindude pideval sabaga vehkimisel on märksa sügavam mõte, kui võiks arvata
Peamiselt aktiivses liikumises või häälitsemises paljastuvad mitmed isendi kvaliteeti peegeldavad signaalid - paljudele linnuliikidele, näiteks linavästrikule (Motacilla alba) või lepalinnule (Phoenicurus phoenicurus), on iseloomulik pidev saba üles-allakõigutamine. Linnuvaatleja portaal kirjutab, et seda, kas selline käitumine võib olla signaaliks kiskjale, uurisid Saksamaal Tübingeni ülikooli teadlased must-lepalinnu näitel (Phoenicurus ochruros).
Must-lepalind toitub sageli poolavatud, piiratud nähtavusega maastikel (aedades ja niitudel), kus leidub soodsaid varitsuskohti ka uuringupiirkonnas tavalisteks olnud kassidele ja raudkullile (Accipiter nisus). Üks raudkull võib sõltuvalt piirkonnast püüda 11–575 must-lepalindu aastas, kassid ohustavad lisaks vanalindudele samuti pesas sirguvaid poegi.
Teadlased eeldasid, et kui saba kõigutamine on mõeldud kiskja heidutamiseks, peaks see olema intensiivsem kiskjale sobilike varitsuskohtade läheduses, passiivsem aga parema nähtavusega aladel.
Jälgides 38 must-lepalinnu käitumist, selgus, et linnud kõigutasid saba keskmiselt 16,3 korda minutis ja hoidusid võimalikust varitsuskohast 8,1 m kaugusele. Saba kõigutamine oli vastavalt teadlaste poolt eeldatule tõepoolest seda intensiivsem, mida lähemale võimaliku kiskja varitsuskohale lind oli. Võimalusele, et saba kõigutamine võib olla oluliseks signaaliks vastassugupoolele kinnitust ei leitud, sest saba kõigutamise aktiivsus noor-, isas- ja emaslindudel ei erinenud. Kuna saba kõigutati vaatamata kiskja olemasolule või puudumisele, arvavad uuringu autorid, et tegemist on pigem otseselt kiskjale suunatud teatega linnu kvaliteedist ja võimekusest.
