Kuidas selle ateistide üleilmse tagakiusamisega tegelikult lood on
IHEU on teatud ideoloogilisi voole koondav survegrupp, võrreldav näiteks LGBT-liikumisega, mis oma tähtsuse suurendamiseks üritab end esitleda kannataja ja ohvrina. Selleks, et vaadata fakte neutraalsemast vaatepunktist, tuleb võrdluseks kasutada siiski ka tegelike inimõigusteliikumiste andmeid.
Näiteks Human Rights Watch on tõsiselt mures repressioonide pärast Hiinas ja teistes kommunistlikes riikides, Lähis-Idas ja teistes senini totalitaarse võimu all olevates piirkondades, kus ohvriks langeb poliitiline teisitimõtlemine, kõikvõimalikud usulised vähemused (või ka enamused), samas kui ateistid on jäänud repressioonide alla peamiselt islamistlikes (või sellele rajatud õiguskorraga) riikides, Egiptuses, Saudi Araabias, Iraanis, Indoneesias või Bangladeshis. Täpselt sama tuleb välja ka Amnesty Internationali raportitest. Tegelikust ateistide tagakiusamisest saabki rääkida ennekõike islamimaailmas. Seda, et ameeriklased ateisti presidendiks ei vali, on küll raske diskrimineerimiseks pidada.
Ateism oli olemas juba antiikajal, kui antiik-Kreeka jumalate mõju kahanes, kuigi enamikus Euroopas lõppes segadusteaeg hiljem kristluse võimulepääsuga. Ketserid, keda sajandeid kristluse nimel taga kiusati ja tuleriidale saadeti (enamasti küll ristisõdade järellainetuses), olid siiski enamasti usklikud, kuigi valitseva religiooni kohaselt "väärusklikud". Kuid varauusaegsete ususõdade lõpp ja tolerantsuse võidulepääs koos valgustuseajaga avas sisuliselt kõik uksed ka ateismi levikule.
Tänases maailmas on ateism (usk, et ühtki jumalat ei ole) sisuliselt suuruselt kolmas usuvool - 1,1 miljardit ateisti ja agnostikut asetub järjekorras 2,2 miljardi kristlase ja 1,6 miljoni islamiusulise järele ning ühe miljardi hinduisti ning poole miljardi budisti ette.
Ateistidel on küll kombeks arvata, et nemad oleks igasugusest usklikkusest kõrgemal, aga ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni järgi on neil sama suur õigus eksisteerida kui igasugustel teistelgi usulistel maailmavaadetel: "Igal inimesel peavad olema kõik käesoleva deklaratsiooniga välja kuulutatud õigused ja vabadused, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, usulisest, poliitilisest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist."
hoopis seda, kuidas ateistliku ideoloogia nimel represseeritakse kõiki
sealseid usulisi vähemusi. Ka Nõukogude Liidu repressioonide uurimine on
tuvastanud massilisi usklike tagakiusamisi ateismi nimel.
Probleem on nimelt selles, et isegi keskaegne inkvisitsitsioon ei
saavutanud nii tohutuid mastaape ketserite tagakiusamisel kui
just ateistlikule ideoloogiale rajatud totalitaarsed režiimid usklike
tagakiusamisel. Täpseid numbreid on võimatu isegi nimetada, sest usklike diskrimineerimine leidis aset riikluse igal tasandil.
Kommunismiohvrite koguarvuks 20. sajandil arvatakse sada miljonit - enamikus küll tänu sundkollektiviseerimisega tekitatud näljahädadele puna-Hiinas, NSV Liidus, Kambodžas, Põhja-Koreas jm. Kuid näiteks Lenini võimu ajal tapeti punase terroriga vähemalt miljon vaimulikku, usuline tagakiusamine jätkus erinevates vormides kuni nõukogude riigi lõpuni. Hiinas teame massilisest templite hävitamisest nn Kultuurirevolutsiooni ajal, kuid ka erinevate usuliste vähemuste massilisest tagakiusamisest kuni tänase päevani. Sama kordus peaaegu igas riigis, kus sotsialismi või kommunismi ehitama hakati. Ateism, koos klassiviha ja läänevaenuga oli lahutamatu osa totalitaarsete riikide valitsevast sallimatuse ideoloogiast.
Ka Adolf Hitler ei suhtunud usklikesse just paremini, kuigi tema võimu ajal represseeriti Saksamaal ateistidest kommuniste, tabas riigi kättemaks ka paljusid vaimulikke.
Tänases islamimaailmas on aga džihadistide raev ja ka poliitiline arveteklaarimine suunatud praegu ennekõike kristlaste, seejärel islamiusu sisemiste usulahkude, seejärel igasuguse läänemeelse liberalismi, sealhulgas ka ateismi vastu. Samas on kõik Lähis-Ida vanglad massiliselt täis hoopis islamiste - ehk siis fanaatilisi islamisusulisi. Nimetada, et ateism oleks peamise raevu ja diskrimineerimise sihtmärgiks maailmas, ei saa isegi nn Islamiriigi näitel.
