Koht, kust põrgusse ei lähe: Saarel elab vaid neli inimest, aga maetud on sinna 20 000

 (2)

Koht, kust põrgusse ei lähe: Saarel elab vaid neli inimest, aga maetud on sinna 20 000
Püha Maarja kiriku varemedWikimedia commons

Bardsey on täna märkamatu saar Walesi rannikul, kus pole elektrit, autosid, isegi mitte WC-sid, kuid kunagi ammu oli tegemist ühe pühama paigaga Briti saartel üldse.

Saare elanikkond sisaldab praegu pigem kahtesada hüljest, lugematut hulka linde ja kolmesada lammast, viimaseid talitab neli elanikku, ehk lambaid elaniku kohta on saarel rohkemgi kui Uus-Meremaal. Mobiilivõrku, kui sul veab, saad end ühendada Iirimaa kaudu, ligemale 90 kilomeetrit teisel pool Iiri merd.

Vähem kui kaheruutkilomeetrine Bardsey saar kannab küll ilmselgelt viikingite antud nime, nagu ka põhja pool paiknev oluliselt suurem 714-ruutkilomeetrine Anglesey, kuid nende saarte kuulsusrikas minevik ulatub palju kaugemale, aega, mil mõlemad saared olid druiidluse ja hiljem juba kristluse pühapaigad.

Bardsey keldipärane nimi oli hoopis Ynys Enlli ja rahvasuus tuntakse seda kui "20 000 pühaku saart." Legendid kinnitavad, et druiidide (keldi preestrite) ajastul oli see üks pühamaid paiku terves Britannias, on isegi väidetud, et kuningas Arthur ja tema druiidist nõuandja Merlin võiks olla sinna maetud (kui oletada, et Bardsey võinuks olla kunagine Avalon).

Loe veel

Seotud lood:

Druiidlus oli teatavasti domineeriv traditsioon paljude keldi rahvaste seas enne roomlaste ülemvõimu ja üheks viimaseks varjupaigaks druiididele olidki Walesi rannikusaared. Anglesey (Ynys Môn ehk Mona) püsis druiidluse pelgupaigana veel sajandeid, Bardseyst sai aga 5. sajandil ka tagakiusatud kristlaste pelgupaik.

Saared Walesi loodenurgas. https://www.contours.co.uk/

6. sajandil rajati saarele kristlik klooster ja sellest ajast alates nähti Bardseyl juba teist sorti palverännakuid, kuni 1537. aastal klooster kuningas Henry VIII käsul maatasa tehti. Kloostri rajaja St. Cadfani järeltulija St. Leuddadiga on seotud ka legend, et sellele saarele maetuid põrgusse sattumine ei ähvarda. Pühale saarele matmine oli ülim au ja nii sealne kalmistu järjest kasvaski.

Veel 19. sajandil elas saarel 140 inimest, kuid nüüd on saar erakätes, kõrgeimaks tipuks on seal 165 meetri kõrgune "mägi", saarel on üks farm kolmesaja lamba ja 26 veisega ja selle farmi pidajad peavad samas ka väikest kohvikut, juhuks, kui turiste ilmub. Suvel võib saare rahvastik seega kasvada 20 korda suuremaks.

Koolimaja suleti juba 1953. aastal, saarel on üheksa maja turistidele välja üürida, mis vajavad küll raskete ilmaolude tõttu tihti remonti, aga kuna saar on muinsuskaitse all, peavad uued aknad olema alati 150 aasta taguses stiilis käsitööna tehtud. Saare asjade üle valvab 300-liikmeline Bardsey Island Trust, mittetulundusühing, mis saare 1979. aastal ära ostis ja sealset pärandit kaitsta üritab.

Bardseyl on rahvast elanud juba ligemale 9500 aastat, eelajaloolisi mälestusmärke on vähemalt 45, ja nagu märgitud, labidat ei tasu just maasse lüüa, kui sa kellegi pühaku või märtri igavest uinakut segada ei taha. Vaid korra on arheoloogid saarel tegutsenud, kui ühe kivimaja müüride alt leiti 1990. aastatel koguni 25 keskaegset hauda, ühele maetule oli hammaste vahele pandud ka 10. sajandi hõbemünt. Kuid Henry VIII käsk kõik kloostrid Inglismaal maatasa teha viidi ikka täiel määral ellu, kunagisest kloostrist pole isegi müüritükke enam järel.

Oli ka ajaperiood, mil Bardsey saarel tegutsesid piraadid, kirjutab BBC.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised