Kui kaldute uskuma, et peremehe surm on koerale valusaks hoobiks, leidub teie arusaama toetuseks hulgaliselt dokumenteerimata üksikjuhtumeid.

USA loomadega jõhkrutsemise vastane ühendus ASPCA viis läbi uuringu, millest nähtus, et kaht kolmandikku koertest tabab letargia ja isutus, kui peres teine koer sureb, mis annab mõista, et koerad on suutelised leinama taga teisi koerlasi, kui mitte inimestest kaaslasi.

(Muide, koertele kirjutatakse lohutamatu leina vastu välja antidepressanti Prozac.)

Paraku pole koera emotsionaalse seisundi väljaselgitamiseks muud viisi kui jälgida tema käitumist, mis on muutlik ja mitmetitõlgendatav.

See, kuidas te vastate pealkirjas esitatud küsimusele, sõltub rohkem sellest, kuidas te eelistate suhtuda koerte siseelu küsimustesse kui tegelikest tõenditest, mille põhjal pole tõtt-öelda võimalik kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

Koerad, kes istuvad lõputult peremehe haua juures, ei pruugi leinata tema surma, vaid võivad lihtsalt oodata peremehe naasmist. Koerad võivad oma isanda igavese lahkumisega leppimisel üles näidata hämmastavat põikpäisust.

Üks akita tõugu koer nimega Hachiko sai Jaapanis kuulsaks sellega, et kõndis kümme aastat pärast peremehe surma kodunt kohalikku raudteejaama ja tagasi kellaaegadel, mil ta peremees oli enamasti tööle või koju sõitnud.

(Hachikost on tehtud vähemalt kaks mängufilmi, üks jaapanlaste, teine brittide ja ameeriklaste poolt. Viimasest pärineb ka ülalolev pilt; linaloo nimeks "Hachi: A Dog's Tale", 2009)

Selle tagajärjed, kui koer saab aru, et ta peremees on surnud, ei pruugi alati olla südantliigutavad. Pole haruldased juhtumid, kus koerad või kassid on peremehe maistel jäänustel hea maitsta lasknud. 

Skeptikutele meeldib seda tõika esile tõsta kui kinnitust arvamusele, et koerad pärast peremehe surmas veendumist eriti kaua ei nukrutse, kuid pole välistatud, et mõned koerad on peremehesse lihtsalt rohkem kiindunud kui teised.

Loomariigi muude esindajate juures on tähele pandud oluliselt veenvamaid märke leinamisest.

Elevantidel on kombeks koguneda salgakesi sureva matriarhi ümber; surmale järgneval päeval paistavad nad tundvat suisa kehalisi kannatusi.

Ka šimpansidel esineb leinalist käitumist — kaaslase surma järel vaikivad nad mitu päeva ja keelduvad söömast.