Kas arvamusel kiirest ja elu kulutavast linnaelust on ka tegelikult põhi all?

Evolutsiooniliselt on linn uudne, vaid ligikaudu 10 000-aastane keskkond ja linnade ning nende asukate arvu plahvatuslikust kasvust võib rääkida alles seoses 250 aastat tagasi alanud tööstusrevolutsiooniga. Autod, rohkelt inimesi, vähe ruumi, lõputu sagimine – see kõik jätab linnast mulje kui ebasoodsast elupaigast.

Ometi meelitavad linnad jätkuvalt nii inimesi kui ka loomi, kirjutab Linnuvaatleja portaal.

Elutempo (ingl k pace of life) varieerub aeglasest (pikk eluiga, aeglane sigimine) kiireni (lühike eluiga, kiire sigimine). Teemat, kas lindude elutempo on linnastumisega seoses muutunud, käsitles äsja ilmunud uuringus Tartu ülikooli teadur Tuul Sepp koos Arizona ülikooli kolleegidega.

Selleks analüüsid nad 161 linna- ja maalinnustikku võrdlevate teadusuuringute tulemusi, teiste seas ka mitmeid Tartu ülikooli professori Peeter Hõraku juhendamisel tehtud uuringuid Tartu ja selle lähiümbruse metsades pesitsevatest rasvatihastest.

Kuigi inimeste puhul räägitakse n-ö kiirest linnaelust, siis tegelikkuses on linnakeskkond nii inimestele kui ka linnas elavatele loomadele suhteliselt stabiilne, ressursirohke ja ohutu. Kuna nimetatud oludes saab elu rahulikult kulgeda, on inimeste sigivus linnastudes langenud ja eluiga on pikem kui maal. Seda arvamust kaldusid kinnitama ka varasemad lindudega tehtud uuringud, kuid teooria kontrollimiseks ei piisa üksikuuringutest ning laiema pildi nägemiseks on vaja koondada andmeid, mis võimaldavad teha paremaid üldistusi.

Loe edasi Linnuvaatleja portaalist!