Hullus või geniaalne idee? Teadlased käisid välja mõtte kümne miljoni veepumba abil soojenev Arktika kinni külmutada
Plaan näeb ette, et Arktikasse paigaldataks umbes kümme miljonit tuule jõul töötavat pumpa, mis jääle merevett pihustaks. Vesi jäätuks ja merejää muutuks seeläbi paksemaks.
Olukord põhjapooluse ümbruses on teadagi täbar. Õhutemperatuurid poolusel olid eelmisel aastal tavapärasest keskmisest Celsiuse järgi 20 kraadi kõrgemad.
"Meie ainus praegune strateegia on öelda inimestele, et nad võiksid lõpetada fossiilkütuste kasutamise," ütles Arizona ülikooli füüsik Steven Desch The Guardianile. "See on muidugi õige, aga ainult sellest ei piisa, et arktilise merejää kadumist peatada."
Jääd saaks meetri jagu paksendada
Seega ongi välja mõeldud plaan, mille kohaselt pandaks Arktikasse üles 10 miljonit tuulejõul töötavat pumpa, mille abiga Arktika piltlikult jälle ära külmutataks. Arizona teadlaste plaan sisaldub uuringus, mis avaldati ajakirjas Earth`s Future.
Pumpade abiga merejääle pihustatava vee külmumise tulemusena võiks jää pakseneda terve meetri võrra. Paksem jää tähendaks, et see kestaks kauem ja peaks planeedi üha soojenevates temperatuurides paremini vastu. Ilmselt ei peaks enam ka selle pärast muretsema, et põhjapoolkera suve jooksul arktiline merejää täielikult üles sulab.
Teadlased prognoosivad, et meetri võrra jää paksendamiseks peaks sellele pumpama 1,3 meetrise mereveekihi. Pumpamine ja veepihustamine peaks toimuma talvel, et jää saaks rahulikult pakseneda. Praegusel hetkel on arktilisest merejääst poole aasta keskmine paksus vaid poolteist meetrit, nii et lisameeter oleks märkimisväärne saavutus. Ja kui seda 2030. aastate alguses teha, pöörataks "jääkell" tänapäevastesse oludesse tagasi, mitte poleks Arktika talved jäävabad, nagu praegu 2030. aastate alguse situatsiooni prognoositakse.
Iga tuulejõul töötav pump suudaks pihustada vett umbes 0,1 ruutkilomeetri suurusele alale. Põhja-Jäämere pindala on 14 miljonit ruutkilomeetrit ja selleks, et pihustustöö efektiivne oleks, peaks korraga töötama vähemalt 10 miljonit pumpa (sellega kaetaks korraga umbes kümnendik kogu Põhja-Jäämere jääkilbist, mitte terve meri). Ühe pumba maksumuseks rehkendatakse Guardianis umbes 50 000 dollarit ja kümneaastase projekti vältel oleks ühe aasta koguhind umbes 50 miljardit dollarit.
Seade iseenesest oleks päris korralike mõõtmetega. Tuuleturbiini labade diameeter peaks olema umbes kuus meetrit ning pumba ja tuuliku mass oleks umbes neli tonni. Et sellist seadet vee peal hoida, oleks lisaks vaja poid, mis oleks umbes sama suurest kogusest terasest, nii et teadlaste hinnangul kuluks ühe tuulik-pump-poi süsteemi ehitamiseks umbes kümme tonni terast. Et kümme miljonit pumpa ehitada, kuluks umbes kümme miljonit tonni terast aastas ja kui soovida terve Arktika nendega katta, oleks aastas vaja sada miljonit tonni terast. Võrdluseks: USA toodab hetkel umbes 80 miljonit tonni terast aastas ja terve maailma kogutoodang on üks miljardi ja 600 miljonit tonni aastas, nii et kogused on ikka päris korralikud.
Tartu ülikooli ja Keele`i ülikooli geograaf Jaan Pärn ütles Fortele, et idee on intrigeeriv ja probleem, mis tegelemist nõuab, vaieldamatult olemas. „Tuuleenergia on Põhja-Jäämerel vabalt käes ja seal pole probleeme ka varustuskindlusega nagu inimtarbimisel, kuna kui pump seisma jääb, ei juhtu midagi,“ lausus ta. „Mõistlik oleks muidugi kõigepealt teha pilootprojekt näiteks ruutkilomeetri suurusel alal. Laiemalt pole siin küll arvestatud probleemiga, et liiter vett vabastab jäätudes umbes 100 kcal soojusenergiat ja kuhu see maakera kliimasüsteemis liigub - aga aruteluks on mõte piisavalt hea."
Muud ideed: aerosool ja tehispilved
Välja käidud on ka muid huvitavaid plaane: üks neist näiteks nägi ette, et võiks Arktika valgeks võõbata, et päikesevalgus mitte ei jääta tumedasse merevette ei neelduks ja seda kütaks, vaid tagasi peegelduks. Muidugi mitte lihtsalt valge värviga, vaid pihustades jää kohale õhku heledaid aerosooliosakesi, millelt valgus - nagu öeldud - tagasi peegelduks. Mõeldud on sellelegi, et võiks piirkonna kohale tehispilvi luua, mis ei laseks päikesevalgusel ookeani pinnani jõuda.
Võib ju ehk mõelda, et mis siis ikka nii väga juhtub, kui arktiline merejää kaob. Mõjud oleksid siiski kaugeleulatuvad. Esiteks muidugi kaoksid piirkonnas elavad jääkarud ja oluline püügikala polaartursk, ent laiemalt kaoks üks olulisemaid mehhanisme, mida Maa kasutab selleks, et päikesekiirgust tagasi kosmosesse peegeldada. Aastal 2016 oli erinevus arktiliste ning Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia keskosade keskmiste temperatuuride vahel väikseim mõõdetud ajaloos. Tänu sellele tekivad muudatused tuultes ja tänu sellele omakorda käivituvad ekvaatori lähedal asuvates piirkondades ekstreemsed ilmastikunähtused - kuumalained, põuad ja paksud lumesajud. Muuhulgas seostatakse muudatustega Arktikas ka näiteks California põuda, ülilumerikkaid talvi USA-s ja Siberis ja üleujutusi Suurbritannias.
