Kiirelt ja valutult tapetud kalad säilivad ning ka maitsevad paremini kui piinarikast surma surnud kalad, näitab värske uurimus, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Itaalia ja Hispaania teadlased uurisid vikerforellide säilivust ning võtsid vaatluse alla kaks gruppi kalu.

Esimesse gruppi kuulusid forellid, kes olid kohe pärast väljapüüki surmatud kiire löögiga pähe. Teise grupi kalad olid aga kuival maal lihtsalt hapnikupuuduses lämbunud.

See on piinarikas, ent paraku üsna tavaline surm konksu otsa sattunud kalade puhul (teadlikud kalamehed siiski ei lase kalal piinelda ning surmavad ta kohe).

Kui mõlema grupi kalad olid 75 päeva sügavkülmas seisnud, selgus, et pikaldast surma surnud kalade kehades olid rasvhapped nagu omega-3 hakanud lagunema kiiremini kui kähku surmatud kalade kehades.

135 päeva pärast leidus lämbunud kalade kehades juba kaks korda rohkem rasvhapete laguprodukte kui kiirelt tapetud kalade kehades.

Omega-3 on aga inimesele väga kasulik rasvhape ning üks põhjuseid, miks kalaprae söömine on tervislik.

Lisaks lasid teadlased forellide maitse üle otsustada toiduekspertidel, kes on spetsialiseerunud just kalaroogade ja teiste mereandide hindamisele.

Nood leidsid, et lämbunud forelli filee maitses juba 105 päeva vanusena kibedalt jja ka lõhnas ebameeldivalt; kiiresti surmatud kalade fileetükid ei hakanudki katseperioodi vältel haisema.

Ajakirja Food Science jaanuarinumbris ilmuvas artiklis oletavad teadlased, et stressirohkelt surnud kalade kehades leidub rohkem vesinikperoksiide, mis lagunedes tekitavad lihale kiiremini halba maitset ja lõhna.