Evolutsioon jätkub: rasvatihaste nokk muutub aina pikemaks, et paremini linnutoitjast noosi kätte saada

 (6)

Tihased
Eesti rasvatihased talvist lõunaeinet võtmas. Foto: Ilmar Saabas

Hetkel puudutab uudis mitte meie rasvatihaseid, vaid Suurbritannia omi. Seal on lindude toitmine võrreldes mandri-Euroopaga sedavõrd laialt levinud, et nüüd on lindude enda välimus tänu sellele kiiresti muutuma hakanud - neil on pikemad nokad, millega linnutoitjast paremini palakesi kätte saab.

Teadusajakirjas Science ilmunud uuring ütleb, et viimase 40 aastaga on saareriigi rasvatihaste nokad märksa suuremaks muutunud ja selle taga on üha enam ja enam levinud komme oma aias linde toita. Uuringus võrreldi Suurbritannias ja Hollandis elavate rasvatihaste nokkasid.

"Briti lindude nokad on 1970ndatest alates pikemaks muutunud. See on väga lühike aeg sellise erinevuse ilmnemise jaoks," teatas uuringu kaasautor, Sheffieldi ülikooli looma- ja taimeteaduste professor Jon Slate. "Me teame nüüd, et nokkade pikenemine on seotud geenide ja loodusliku valikuga."

Kokku uuriti üle 3000 linnu DNA-d, et leida Suurbritannia ja Hollandi lindude geneetilisi erinevusi. Avastati, et Suurbritannia tihaste teatavate geenide järjestuses olid toimunud muutused. Need muudatused olid sarnased neile, mis määravad inimese geenide seas näokuju. Linnud, kelle geenid olid neile andnud pikemad nokad, olid sagedasemad lindude toidulaudade ja rippuvate linnutoitjate külastajad.

"Me ei saa küll päris kindlalt öelda, et linnutoitjad on pikemate nokkade taga, aga see teooria tundub põhjendatud," ütles uuringu kaasautor Lewis Spurgin East Anglia ülikoolist. "Britid kulutavad linnutoidu ja linnutoitjate peale kaks korda rohkem raha kui mandrielanikud."

Loe veel

Seotud lood:

Marko Mägi Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudist, kes on ka Linnuvaatleja portaali teadustoimetaja, ütles Fortele kommentaariks, et ei pea uudist rasvatihase noka pikenemisest sugugi üllatuslikuks just samadel põhjustel, mida briti teadlasedki mainisid - Inglismaal toimub lindude lisasöötmine väga suures mahus ja aasta läbi.

Liblikad muutusid tahmamustaks

"Inimtegevusest tekkinud evolutsiooniliste muutuste kohta leiab näiteid pea kõigist loomarühmadest. Kui tavatingimustes võtab muutuste toimumine ja märkamine sadu või isegi miljoneid aastaid, siis inimene on oma tegevuse seda protsessi kordades kiirendanud," ütles Mägi. "Üks tuntuim näide on kase-kedrikvaksiku värvimuutus heledast tumedaks ja siis jälle tagasi heledaks. 20. sajandi keskpaigaks oli tööstusrevolutsiooni käigus õhku paisatud kivisöetahm Manchesteri ümbruse sõna otseses mõttes nii mustaks muutnud, et tumedaid kase-kedrikvaksikuid ei suutnud linnud märgata ja nemad said rõõmsasti sigida; heledad leiti aga kergesti üles ja söödi ära. Tänapäevaks on aga heledam vorm oma kunagise arvukuse taastanud, sest peale keskkonnateadlikkuse ja erinevate normide kehtestamist muutus ka keskkond puhtamaks. See näide on küll suhteliselt pikaajalisest ja pidevast mõjust, kuid evolutsioonilises ajaskaalas on tegu siiski kiire muutusega."

Veel näiteid: "Kõige otsesemalt mõjutab inimene loomi küttides. On teada juhuseid, kus jahimeeste lembus võimalikult suuremete sarvedega jahitrofeede järele on andnud märgatava sigimiseelise väiksemate sarvedega isastele, sest nemad ei paku jahimeestele huvi ja levitavad suurema tõenäosusega oma geene. Nii muutuvad aja jooksul ka kogu populatsiooni isaste sarved kunagisest väikemaks," rääkis Mägi. "Ameerikas on teada näiteid sellest, kuidas kiirteede viaduktide all pesitsevate pääsukeste tiivad on vaid mõnekümne aastaga lühemaks muutunud. Lühemad tiivad annavad eelise kihutavate autode vahel putukaid püüdes – osavamad isendid jäävad ellu ja pärandavad oma lühema tiiva geenid järglastele."

Eestist briti rasvatihastele analoogilisi muutusi Mägile ei meenunud. "Osalt ka vast seetõttu, et Eesti on väike ja teadlasi ei jagu kõiki ja kõike jälgima," sõnas ta. "Aga võib-olla pole ka Eestis seni inimmõju veel nii silmatorkav (kui see nii on, siis on ilmselt vaid aja küsimus, mil võime ka Eestis kiireid muutusi täheldada). Kuid kindlasti on toimunud muutused loomade käitumises, mis on tegelikult samasugune isendi tunnus, kuid mida ei osata veel väga täpselt mõõta. Kui mõelda, millised linnud ja kui kiiresti on viimase paarikümne aastaga kohanenud linnaeluga, siis minule on see täpselt samaväärne nähtud, kui Inglismaa rasvatihaste nokapikenemine."

Vindid reguleerivad nokka

Alati ei pea kiirete muutuste taga ka inimese karvane käsi olema - näiteks Galapagose vintide nokakuju võib muutuda vastavalt ilmastikule. Pika põa järel kasvatavad taimed seemntele vedelikukao vähendamiseks paksud kestad, seemneid söövad vindid peavad aga kestade purustamiseks rohkem vaeva nägema ja seetõttu saavad eelised suuremate ja jõulisemate nokkadega linnud, märkis Mägi. Peale põua lõppu pole suurt nokka aga enam vaja.

Muidugi ei reguleeri isendid noka suurust või sarvede pikkust enda eluea jooksul, vaid muutused toimuvad põlvkondade jooksul.

Rasvatihaste nokki uurisied teadlased Hollandi ökoloogiinstituudist ja Wageningeni, Oxfordi, Exeteri, East Anglia ja Sheffieldi ülikoolidest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised