Ammu välja surnud taimetoidulise karuliigi arengulugu sai selgemaks

 (8)
Ammu välja surnud taimetoidulise karuliigi arengulugu sai selgemaks
Rumeeniast leitud koopakaru skelett. Zátonyi Sándor/Wikimedia Commons

Hilispleistotseenis ehk umbes 125 000 kuni 12 000 aastat tagasi elas mandri-Euroopas kaks karuliiki: üks neist oli meile praegugi tuttav pruunkaru Ursus arctos, teine aga tänaseks välja surnud ja suuresti taimetoiduline koopakaru Ursus spelaeus.

Kuni praeguseni on see, kuidas koopakarust taimetoiduline loom sai, teadlastele parasjagu peamurdmist pakkunud. Asi on selles, et koopakaru otsese eellase, nn deningeri karu (elas Euraasias 1,8 miljonit kuni 100 000 aastat tagasi) kivistised on erakordselt haruldased.

Phys teatab, et ajakirjas Historical Biology on nüüd ilmunud teadusartikkel, mis koopakaru tekkeloole uut valgust heidab. Teadlased Saksamaalt ja Hispaaniast leidsid nimelt, et mainitud eellase, deningeri karu menüü oli koopakaru omale sarnane. Analüüs näitab, et deningeri karu kolju- ja lõualuude ning hammaste vorm ja ehitus viitavad sellele, et ka see karu oli suuresti taimtoiduline.

Teadlased skaneerisid kivistisi mikrokompuutertomograafia meetodil ja võrdlesid selle põhjal deningeri karu koljust loodud 3D-kujutist klassikalise koopakaru ja tänaste karude omadega.

„Analüüsid näitasid, et deningeri karu lõualuud ja kolju olid koopakaru omale väga sarnased,“ ütles Baieri liidumaa zooloogiakogu imetajate osakonna juht ja uurimuse kaasautor Anneke van Heteren. See viitabki mõlema liigi taimetoidulembusele.

Seotud lood:

„Arutelu selle üle, kui suures osas koopakaru taimetoitlane oli, käib siiamaani. Ja see on ka põhjus, miks uus info tema eelkäija kohta nii oluline on; me saime seeläbi teada, et koopakarude ja pruunkarude toitumises olid olulised erinevused juba 500 000 aastat tagasi, võib-olla isegi varem,“ lisas teine kaasautor Mikel Arlegi Baskimaa ja Bordeaux` ülikoolidest.

Veel leiti, et Pürenee poolsaare ja muu Euroopa deningeri karude luude kujudes oli erinevusi, mida siiski toitumisega ei seostata. Võimalik, et Pürenee mäestik toimis justkui loodusliku barjäärina, mistõttu poolsaare ja muu Euroopa karude vahel tekkis geneetiline eristuvus.

Koopakaru oli skeleti ehituselt tänapäevasele pruunkarule sarnane, aga suurem. Keskmise isakoopakaru kaal võis jääda 350-600 kg juurde, aga mõned tõelised hiiglased võisid kaaluda lausa terve tonni.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare