Uus pööre üheksanda planeedi saagas: värske irdkehade-alane uurimus selle olemasolu ei toeta

 (10)

Uus pööre üheksanda planeedi saagas: värske irdkehade-alane uurimus selle olemasolu ei toeta
Sedna kunstniku kujutluses. Reuters

Irdkehadeks nimetatavate kummaliste kosmoseobjektide dünaamikat võib selgitada Päikesesüsteemi servades toimivate vastastikmõjude, mitte salapärase üheksanda planeediga, väidab värske uurimus.

Teadlaste töörühm Colorado Boulderi ülikooli aseprofessori Ann-Marie Madigani juhtimisel on välja pakkunud uue hüpoteesi planetaarsete anomaaliate nagu Sedna olemasolu selgitamiseks. Kääbusplaneet ametliku nimetusega 90377 Sedna tiirleb orbiidil ümber Päikese u 13 miljardi kilomeetri kaugusel, kuid paistab ülejäänud Päikesesüsteemist suuresti lahutatud olevat.

Ühe hüpoteesi kohaselt põhjustab taoliste taevakehade ebatavalist dünaamikat seniavastamata, aga rohkete spekulatsioonide aluseks olev Neptuuni-tagune planeet, mis võib Sedna ja muude irdkehade orbiite mõjutada. Alles paar nädalat tagasi kirjutasime Forteski värskest teadustööst, milles astronoomid ütlesid, et üks vastavastatud pisiplaneet ja selle veider orbiit kõnelevad üheksanda planeedi eksistentsi kasuks.

Madigani ja kolleegide arvutused näitavad aga, et Sedna ja teiste sarnaste kehade orbiite võivad olla kujundanud hoopis nende kehade vastastikmõjud üksteise ja väiksemamõõtmelise kosmilise räbuga Päikesesüsteemi perifeerias.

Seotud lood:

„Neid objekte on seal nii palju. Mida teeb nende kollektiivne gravitatsioon?“ rääkis Boulderi ülikooli astrofüüsika ja planeediuuringute teaduskonna ning laboratoorse astrofüüsika ühisinstituudi JILA uurija Madigan. „Seda küsimust arvesse võttes leiame lahenduse paljudele taolistele probleemidele.“

Irdkehade sattumine nii kaugele on samuti mõistatuslik

Teadlased esitlesid oma töö tulemusi üleeile pressikonverentsil, mis toimus Ameerika astronoomialiidu AAS Denveris peetud 232. kohtumise raames.

Sedna-laadseid taevakehi nimetatakse irdkehadeks seetõttu, et need tiirlevad tohutu kaugetel ringikujulistel orbiitidel, sattumata üldse suurte planeetide, nt Jupiteri või Neptuuni lähedusse. Küsimusele, kuidas irdkehad omal jõul nii kaugele Päikesesüsteemi äärealadele rännata said, on uurijad pikka aega vastust otsinud.

Loe veel

Madigani töörühm leidis ühe võimaliku vastuse raalsimulatsioonide abiga. Boulderi ülikooli astrofüüsikat õppiv bakalaureusetudeng Jacob Fleisig arvutas välja, et need jäised taevakehad tiirlevad ümber Päikese sarnaselt kella seieritele. Ainult et väiksemad kehad, nt asteroidid, liiguvad seejuures kiiremini suurematest (nagu Sedna).

„Väiksemate objektide orbiidid paistavad kuhjuvat ühele poole Päikest,“ selgitas Fleisig, kes on ka uurimuse juhtiv autor. „Need orbiidid põrkuvad kokku suurema kehaga ning sellised vastastikused mõjud muudavadki tolle teavekeha orbiidi ovaalsest ringikujulisemaks.“

Selgitus Chicxulubile?

Teisisõnu on Sedna orbiit normaalsest orbiidist irdorbiidiks muutunud täielikult nende väikeste vastastikmõjude tõukel. Töörühma vaatlused on kooskõlas ka 2012. aastast pärineva uurimusega, mille raames täheldati, et mida suurem on irdkeha, seda kaugemale jääb selle orbiit Päikesest. Üheks uue uurimuse kaasautoritest oli ka Boulderi ülikooli astrofüüsika ja planeediuuringute teaduskonna magistrand Alexander Zderic.

Ootamatul kombel võivad uurimuse tulemused aidata leida täpsema vastuse veel ühele küsimusele — miks surid välja dinosaurused? Nimelt muutuvad Päikesesüsteemi välimises servas vastastikku üksteist mõjutavate kosmoseräbu-objektide orbiidid korduvas tsüklis kord väiksemaks, kord suuremaks. Taolise tsükli käigus võivad mõned komeedid prognoositaval ajaskaalal võtta kursi Päikesesüsteemi sisepiirkonna — ja seega ka Maa — poole.

„Ehkki me ei saa kindlalt väita, et just too muster põhjustas dinosauruste väljasuremise,“ rääkis Fleising, „on see väga huvitav idee.“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare