Müstilised pahvakud Marsi atmosfääris panid teadlased kukalt kratsima
Marss on planeedina läbimõõdult võrreldav veidi enam kui poole (53%) maakeraga, massilt on ta kümnendik, raskusjõult 38 protsenti maakerast, planeedi atmosfäär on peaaegu olematu, Marssi peetakse surnud planeediks, kus pole märgata isegi laamtektoonikat. Aga midagi sellel planeedil siiski toimub, võib järeldada ajakirjas Nature ilmunud teadlaste raportist.
Müstilised pahvakud, mis paiskasid 2012. aasta märtsis ja aprillis tundmata ainet Marsi pinnalt planeedi atmosfääri ülemistesse kihtidesse välja, on jätnud teadusmaailma nõutuks. Neid pahvakuid täheldati kahel korral 2012. aasta kevadel amatöörastronoomide poolt, need said ka teadusliku kinnituse, kuid midagi vastavat pole nähtud ei enne ega pärast.
Astronoomide raport kinnitab, et jääkristallidest (olgu siis H2O või CO2 jääst) pilvi on Marsi atmosfääris korduvalt nähtud, enamasti küll madalamal kui 100 kilomeetrit. Tolmupilvi on suuremate tormide ajal nähtud kerkivat kuni 60 km kõrgusele. Magnetvälja anomaaliatest tingitud virmaliselaadseid nähtusi on täheldatud ka 130 km kõrgusel.
Aga 2012. aasta kevadel paiskus Marsi pinnalt isegi 250 km kõrguseni kaks pahvakut, mille algupära pole selge.
Piirkond Marsi pinnal, mille kohal neid pahvakuid märgati, kannab nime Terra Cimmeria, umbes 45 lõunalaiuse ja 195 läänepikkuse kohal, esialgu arvatakse pigem, et tegemist pidi olema kas kondenseeritud niiskuse pahvakutega või siis magnetvälja anomaaliatega (tuhat korda tugevamad Maa virmalistest). Igatahes oli tegemist nähtustega, mis ilmusid kiiresti (10 tunnise perioodi jooksul), ilmnesid vaid hommikuti, mitte õhtuti, nende kujunemises oli märgata ka tsüklilisust. Esimene pahvak püsis kümme päeva ja siis hajus, kuu hiljem sama kordus. Läbimõõdult küündisid nad isegi tuhande kilomeetrini.
Kuigi Marsi pinnal on arvukalt kustunud vulkaane, pole teadlased seni suutnud tuvastada ühtki aktiivset vulkaanipurset seal ja osakeste analüüs kinnitab, et 2012. aasta pahvakud sisaldasid pigem niiskust kui tolmu. Pragunenud pinda Terra Cimmeria aladel on üritatud varem seletada kunagiste jõgede, võibolla isegi laamtektoonika näidetena, aga ikka pole selge, mis neid kahte pahvakut esile kutsus. Kui nad just korduma ei hakka, pole satelliitpiltidest ka palju rohkem abi.
Võimalik, et kogu meie ettekujutlus Marsi atmosfääri ehitusest on vigane, vahendas BBC.
