Musta augu idee pärineb 18. sajandi lõpust – kas need on üldse olemas?

 (50)
Musta augu idee pärineb 18. sajandi lõpust – kas need on üldse olemas?
Kunstniku nägemus, milline on must auk meie Linnutee galaktikas (Foto: Wikimedia Commons / Ute Kraus)

Keegi pole kunagi ühtki musta auku näinud. Einstein ei uskunud, et need üldse eksisteerivad. Stephen Hawking pühendas neile suure osa oma elust.

Universumi mustad augud on kaua astrofüüsikuid kahte lehte jaganud, neid hämmastanud ja lummanud. Tänapäeval on teadlased üksmeelel, et musti auke leidub kõikjal üle kogu universumi, kuid need on endistviisi saladusi täis. Meil aga lihtsalt pole teooriaid, mis võiksid neis toimuvat kirjeldada, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Inglise astronoomi ja astrofüüsiku Arthur Eddingtoni reaktsioon oli „Absurd!“, kui ta 1935. aastal sai kollabeeruvates tähtedes raskusjõu kohta üllatavad arvutustulemused.

Eddington oli juba mõnda aega töötanud selle nimel, et välja selgitada, mis juhtub erinevas suuruses tähtedega pärast seda, kui neil kütus otsa saab. Ta kasutas oma arvutustes Albert Einsteini 20 aastat varem välja töötatud üldrelatiivsusteooria võrrandeid ning jõudis järeldusele, et osal juhtudel võib tähe kokkutõmbumine tekitada selle, mida me tänapäeval tunneme musta auguna.

Arthur Eddington oleks pidanud hüüdma aga hoopis „Heureka!“, sest tema arvutused olid täiesti õiged. Ehkki ta ise ei suutnud oma tulemust kuidagi aktsepteerida, võtsid paljud teised füüsikud teooria omaks.

Järgmistel aastakümnetel ilmnes, et üldrelatiivsusteooria ja mõtted mustadest aukudest pole pelgad spekulatsioonid, vaid on füüsiline tegelikkus.

Seotud lood:

Praegu teame, et mustad augud mängivad meie ümber vaadeldavates nähtustes otsustavat rolli – olgu siis tegu nähtustega meie enda galaktikas Linnuteel või neis galaktikais, mis asuvad miljardite valgusaastate kaugusel. Ja üldrelatiivsusteooria on endiselt parim vahend nende mõistmiseks.

Must auk on objekt, milles on nii palju massi koondunud nii väikesesse ruumiossa, et raskusjõud muutub hoomamatult tugevaks, nii tugevaks, et miski, isegi mitte valgus ei pääse sellest välja. Selle­pärast nimetataksegi seda mustaks auguks.

Esimene füüsik, kes seda nimetust kasutas, oli ameeriklane John Wheeler 1967. aastal. Ent mõte, et raskusjõud võib valgust kinni hoida, on palju vanem. Selle idee juured on 1780ndais ning sellega tutvumiseks peame rändama Eddingtoni hüüatusest 150 aastat varasemasse aega.

Sellest, kuidas viimase 240 aasta jooksul musti auke uuritud on, loe oktoobri Imelisest Teadusest!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare