Astronoomid olid kaua aega hädas suuremate taevaalade pildistamisega. Teleskoopide vaateväli oli väga kitsas ja sellegi piires saadi korralikud kujutised vaid keskosas, teleskoobi optilise telje lähedal.

1930. aastal pakkus Hamburgi observatooriumi vabakutseline kaastöötaja Bernhard Voldemar Schmidt (1879–1935) välja uudse optilise süsteemi, mille peamised elemendid olid sfääriline peapeegel ja selle ette paigutatud erilise kujuga lääts ehk korrektsiooniplaat.

Tartu observatooriumi vanemteadur Laurits Leedjärv kirjutab mai-juuni Horisondis, et sellega laienes kasutatav vaateväli korrapealt 4–5 kraadini.

Esimesed Schmidti tüüpi teleskoobid ehitati juba enne teist maailmasõda. 1948. aastal läks Californias Palomari mäel käiku 1,22-meetrise avaga teleskoop, millest on saanud üks kuulsamaid Schmidti kaameraid. Selle nüüdseks filantroop Samuel Oschini auks nimetatud teleskoobiga pildistati enam kui 2000 fotoplaadile Palomari taevaülevaade, mis enne digifotode ajastut oli astronoomide peamine taevaatlas ja infoallikas.

Muuhulgas leiti 21. sajandi algul Palomari Schmidti abil Pluuto-taolised Sedna ja Eris, mis oli peamine ajend Pluuto degradeerimisel kääbusplaneediks.

Paljud kindlasti teavad, aga olgu siin üle korratud, et Bernhard Schmidt on päris meie mees, sündinud Tallinna külje all Naissaarel.
Loe edasi siit