Dawni missioon Cerese ümber algas ja kulgeb sarnaselt Vesta uurimisega. Kõigepealt siseneb Ceres orbiidile 15 500 km kõrgusel Cerese pinnast, kust kosmoseaparaat loob esimese Cerese täieliku füüsilise kirjelduse.

Paar nädalat hiljem liigub Dawn spiraalis Cerese pinnale lähemale kõrguseni 4430 km ning kogub seal veel andmeid. Sellisel kõrgusel püsib sond 22 päeva ja saab Cerest pildistada nii nähtavas kui infrapunavalguses ja ning luua Cerese pinna kaardi.

Pärast seda liigub Dawn veel lähemale kääbusplaneedile – kõrguseni 1480km ning augustis 2015 alustab kahekuulist Cerese kaardistamist kõrgema resolutsiooniga kui varasemas faasis. Siis pildistab kosmoseaparaat Cerest ka stereos, et näha Cerese pinda kolmedimensiooniliselt.

Pärast kahte kuud spiraalis Ceresele lähemale liikumist, novembri lõpus, alustab Dawn Cerese uurimist kõige madalamalt orbiidilt - 375 km pinnast. See faas kestab kolm kuud ja selle eesmärk on uurida Cerest gammakiirguses ja uurida Cerese gravitatsiooni ning koguda andmeid pinnalähedaste keemiliste elementide kohta.

Sellel madalal kaardistamisorbiidil kasutab Dawn täpse suunamise jaoks hübriidmeetodit – nimelt esinesid Dawnil juba Vesta juures probleemid reaktsiooniratastega (sama süsteemiosa nagu see, mis Kepleri kosmoseteleskoobi mõneks kuuks puhkama jättis) – hübriidmeetod näeb ette nii reaktsioonirataste kui aparaadi põtkurite kasutamist selle täpseks suunamiseks. Dawni suunamisega saaksid hakkama ka ainult põtkurid, kuid kuna need väikesed raketimootorid kasutavad kütusena hüdrasiini, loodetakse kaht erinevat süsteemi koos kasutades säästa kütust.

Heledad täpid Ceresel

Juba esimesed pildid Ceresest lähedalt ületasid uudisekünnise, näidates Ceresel ühes kraatris kahte heledat kohta, mille olemuse kindlakstegemist saab Dawn alustada alles Cerese pinnale lähemale (esimesele nn teadusorbiidile) jõudes 23. aprillil.

Heledad punktid on üksteisele lähedal 92 km läbimõõduga kraatris ja sisaldavad hästi peegeldavaid ühendeid nagu jääd või soolad.

Teadlased peavad võimalikuks, et need täpid on seotud 2014. aastal avastatud veeauru jugadega Cerese pinnal. Näiteks võis Ceres kokku põrgata meteoriidiga, mis tekitas kraatri ja sulatas üles selle all olnud jää. Jää sublimatsioonil alles jäänud soolarikkad ühendid oleksid siis piltidel nähtavad heledad kohad.