Team Favorite blogi: Kuremaa treening
Vaatasin ka satelliidifotosid, millest järeldasin, et mingeid saarekesi või rohusaari keset järve ei tohiks olla. Tundus, et järv on pigem Saadjärve tüüpi, kus keskel on sügav ja kaldast mingil kaugusel on tõenöoliselt rant, mis läheb üle madalikule. Umbes nii ka oli, kui järve ära nägin.
Treeningule läksin üksi, sest Lehar tol päeval tulla ei saanud ja võistelda ta ka seekord ei plaaninud. Võtsin rendipaadi ning küsitlesin veidi paadiomanikku, kust võiks haugi saada. Paadiomanik näitas paar kohta, kust otsustasingi alustada. Loopisin umbes 300 meetrise ala läbi, sain ainult ühe alamõõdulise haugi roo seest. Kuna tuul puhus hoopis vastaskaldasse, siis otsustasin, et täna võiks seal perspektiivsem olla. Üldjuhul võtab ju haug paremini seal, kus on suurem laine. Läksin vastaskaldasse ja hakkasin järjepidevalt kaldajoont läbi kammima. Eesmärk oli aru saada, mis sügavusel haug seisab. Põhiliselt tahtsin teada, kas haug on täiesti roo sees, madalikel või randil. Sellest tulenevalt läks ka erinevate kohtade läbi proovimine rohkem aega, sest igas kohas pidi proovima 3 erinevat varianti – roolandiga roo sisse või vetikate vahele, madala voobleri või silikooniga roo äärde ja veidi sügavama voobleriga umbes 2.5-3.5 meetri peale.
Esimesed 3 tundi ei saanud peale ühe alamõõdulise haugi mitte midagi. Kasutasin minnow tüüpi suhteliselt suurt vooblerit ja mängitasin agressiivse twitchinguga – lühikesed järsud tõmbed. Twichinguks oli mul ritv Favorite Variant ja nööriks Sunline PE Cast Away 1.2 (Jaapani klassifikatsiooni järgi). Ridva valisin sellise mõttega, et sellega saaks nii twitchida kui ka loopida roolante ja silikooni (alates 4g tšeburaškaga). Favorite ritvadest on Variant mudel hea universaal, millega saab nii twitchida kui ka jigitada, kusjuures ta on piisavalt võimas, et saab haugi ka läbi roo või vetikate jõuga välja tõmmata, ritv saab sellega ilusti hakkama.
Ühes kohas tuligi lõpuks 2 mõõdus haugi järjest ja üks alamõõduline voobleri peale. Lõpetasin selles kohas püügi ja läksin edasi, et kogu kala sealt mitte välja peksta. Enne võistlust ei tasu perspektiivseid kohti tühjaks püüda, midagi on vaja ka võistlusteks jätta. Kala lasen küll tagasi, aga pole sugugi kindel, et sama kala sama lanti nädala pärast enam võtab. Võib-olla võtab ka, aga riskida ei taha. Üldjuhul potentsiaalseid kohti üritan mitte tühjaks püüda.
Läksin 50m edasi ja esimese viskega jälle 60cm haug. Järgmine vise, alamõõduline haug. Tundus päris hea koht, salvestasin koordinaadid ja edasi. Edaspidi aga enam nii lõbus ei olnud. Käisin suhteliselt suure ala läbi, aga nii häid kohti enam ei leidnud. Ühes kohas sain mõõdus haugi ja veel ühes kohas 2 alamõõdulist. Alamõõdulised haugid sain kahe järjestikkuse viskega silikooniga kohast, kus olin eelnevalt vooblerit twichinud. Need olid ka päeva viimased visked, sest aeg oli piiratud. Jäi kripeldama, et kas Kuremaa haug võtab siis silikooni paremini või hoopis alamõõduline haug võtab silikooni paremini. Võib-olla oli see kokkusattumus ka, aga igal juhul jäi kahtlus sisse, sest voobleriga ma sealt ei saanud, aga silikooniga sain küll.
Kõik alamõõdulised haugid tulid siiski twitchingu peale ja umbes 2.5-3.5 meetri sügavuselt täpselt randi pealt. Mingi pilt hakkas välja joonistuma küll. Tundus, et haug pilliroos ja madalas ei istu, pigem hoiab randi lähedusse. Paar potentsiaalset kohta sai leitud ja 4 mõõdus haugi saadud. Esimese korra kohta on ju täiesti OK tulemus. Kahjuks ei õnnestunud väga palju maad läbi püüda, järv on päris suur ja igale poole ühe päevaga ei jõua. Otsustasin järgmisel treeningul otsida veel potentsiaalseid kohti ja katsetada jigiga püüki. Üldiselt meeldib mulle püüda haugi pigem twitchinguvoobleritega, aga vahel harva peab ka jigiga püüdma, kui haug silikooni eelistab (õnneks suhteliselt harva).
Otsustasin veel nädala sees õhtul pärast tööd harjutama minna, sest ühest treeningust järvega tutvumiseks ei piisa. Sellest aga räägime järgmises blogisissekandes.
