Nagu öeldi klassikalises filmis, peamine on leida paat. Õnneks on paadilaenutajaid tänapäeval Peipsi ääres piisavalt. Vali vastavalt rahakotile, aga vaata alust ka selle kandi pealt, et kui järsku lainet tõstab, siis sellega ikka ruttu kaldale jõuaksid.

Õige koht on püügi olulisim komponent. Kui sul pole varasemat kogemust, kus püüda, ega sõpra, kes GPS-i koordinaadid annaks, siis trolli voobleriga (levinuim on Rapala Jointed Shad Rap), kuni leiad parve üles. Kui sul on kajalood või hea kaart, otsi kivivaresid ja madalikke. Juba pool meetrit põhjast kõrgem ala, mis võib olla kümme ruutmeetrit suur, või üksikud suured kivid võivad tuua megasaagi. Tšeki just madaliku serva.

Kui trollid, siis sõida paar korda üle koha, kust kalad tulid. Kui tuleb veel, pane paat ankrusse ja hakka loopima.

Valik on sinu: kui hakkab tulema ketti 200–300 g ahvenaid, võid jääda neid sikutama, aga võid ka edasi otsida, kuni leiad üles poolekilosed. Või kilosed.

Viimaste aastate kõige tõhusam püügiviis Peipsil on olnud mikrojigimine. Tavalise nn Peipsi rakenduse mehed ja muidu jigijad vaatavad tihti nutuse näoga pealt, kuidas väikse lutiga kala tõmmatakse. Ei aita ka paadiga päris külje alla tulek ja samasse auku loopimine. Ära usu nn vanu püüdjaid, kes tulevad järvelt maha ja ütlevad, et täna kala ei võta.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! septembri/oktoobri numbrist.