Kuidas püüda kala pinnalantidega
Hädapärast saab vesikuuskede kohal püüda ehk pöörlevatega, ent neid tuleb rohtu takerdumise vältimiseks kerida ülemäära kiiresti. Appi tuleb pinnalant.
Kalameeste seas levinud ühine üldnimetus pinnalandile on popper ja üldjoontes pole see väga vale. Kui aga tahta päris täpne olla, siis jagunevad pinnalandid mitmesse alamrühma ja popper on üks pinnalandi alamtüüpe.
Eestis ei ole pinnalandid väga laialt levinud, ehkki viimastel aastatel on nende kasutajaskond tublisti laienenud. Üks põhjuseid peitub ilmselt selles, et pinnalant tundub enamikele kalameestele võõras — ollakse harjunud, et ühel õigel landil peab olema omamäng, lant peab mängima vee all, kalale võimalikult lähedal ning imiteerima röövkala tüüpilist saaki. Pinnalandid aga valmistatakse valdavalt ujuvatena ning need töötavadki peamiselt veepinnal või siis vahetult selle all. Sageli on pinnalandid traditsiooniliste landitüüpidega võrreldes ka üsna kummalise väljanägemisega. Ka puudub pinnalantidel valdavalt omamäng ning kalale atraktiivne liikumine saavutatakse ridvaotsaga nõksutades, kerimiskiirust varieerides jms.
Ent sageli ei osata pinnalante ka kasutada — nendega püütakse kalastada kui tavaliste vobleritega ning kui tulemusi pole, loobutakse — ju on kehv lant. Tegelikult on püük pinnalandiga väga atraktiivne ja ka tulemuslik, kui vaid sobivates tingimustes ja õigete võtetega püüda.
Varustus
Ritv. Pinnalandiga püügiks sobilik ritv on kerge, jäik või jäigapoolne ning kiiretoimeline, kuna lanti on vaja ridvaotsaga pidevalt mängitada ning haakimine peab olema operatiivne. Ridva pikkus võiks soovitavalt olla 2,0–2,4 m ning heitevõimsus jääda alla 20 g. Viimane sõltub loomulikult kasutatavast landist, veekogust jms, seega päris absoluutsena ei maksaks seda numbrit võtta. Ritva valides tuleks pöörata tähelepanu tasakaalule — mugav on püüda siis, kui rulliga varustatud ridva raskuskese jääb käepidemel umbes nimetissõrme alla. Selliselt jaotunud raskus võimaldab sööta väikese vaevaga ja efektiivselt mängitada, väsitamata sealjuures liialt rannet või tervet kätt. Seega on tark poodi pinnalandiga püüdmise ritva ostma minnes rull kaasa võtta.
Rulliks sobib hästi harilik statsrull, ent see peab pinnalandiga kalastades olema võimalikult kvaliteetne. Turult ostetud 100-kroonine ei-tea-kus tehtud ja ei-tea-kuidas kokku pandud rull reeglina pinnalandiga nauditavalt püüda ei võimalda. Asi on selles, et kuna toimub landi mängitamine, ei laotu pealiin poolile kogu aeg ühtlase tugevusega. Kui rull ei ole kvaliteetne, tekivad kerimisel rullipoolile tamiili või nööri sisse lõtkud ning heite ajal ongi sasi käes.
Teine moment, mida rulli valikul peaks jälgima, on see, et rullil oleks igast asendist rakenduv pidur, mis on suureks abiks landi mängitamisel ja kalade haakimisel. Kolmandaks peab rootor pealiini poolile jagama maksimaalselt ühtlaselt. Kui pealiin laotub pigem pooli esi- või tagaserva, on sasid jällegi kiired tekkima.
Pealiin. Pinnalandiga püügil võib pealiiniks kasutada nii harilikku monofiili (0,18–0,25 mm) kui ka punutud õngenööri (0,10–0,14 mm). Kui kasutatakse nööri, mille venivus on minimaalne, peaks ritv olema pehmem, näiteks poolparaboolse toimega, kui aga tamiili, siis vastavalt jäigem. Monofiili puhul peaks meeles pidama, et venivuse tõttu ei võimalda see lanti tunnetada sama täpselt kui nöör, ent elastsus on suureks abiks kalade väsitamisel ja tabamisel. Kui kasutatakse punutud õngenööri, võib seda töödelda silikoonõliga — see muudab nööri libedamaks ja lisab kergete pinnalantidega püügil heitepikkust.
Tross on popperiga püügil kindlasti vajalik, sest suur osa rabamistest läheb landist mööda ning pealiini läbilõikamine haugihammaste poolt on väga tõenäoline. Kaval on kasutada kuni 10–20 cm pikkust jäigast, ent peenemast roostevabast traadist (kuni 0,30 mm läbimõõduga) vahejätku — lisaks kaitsele haugihammaste eest aitab see vältida landikonksude takerdumist pealiini taha.
Polaroidprillid lisavad püügile mugavust, ent nende esmavajalikkus oleneb püügikohast. Näiteks kupulehtede vahelt või taimeakendest püüdes on kalade ja põhja nägemine niikuinii raskendatud ja polaroidprillidest palju tolku pole, ent selges ja madalamas vees, kus taimi vähem, on kalade ja põhjas toimuva jälgimisel prillidest märkimisväärselt abi.
Landid on püügiviisi olulisim osis. Pinnalandid võib laias laastus jagada neljaks.
1) Liuglejad, kelgulaadsed (ingl k glissers). Liuglejad võivad, ent ei pruugi kere poolest meenutada traditsioonilist kalakujulist lanti; sageli sarnanevad need pigem ebamäärasele konksudega varustatud „kelgule“. Vahel on liuglejate puhul kasutatud lendõngeputukate elemente — näiteks karrast, sulgedest, karvaribadest (ingl k zonker strip) jms valmistatud pikki sabasid jms. Mängitamise võimalusi on palju ning sageli neid kombineeritakse — ühtlane kerimine + kiirendus (+ paus); nõksutamine, kerimiskiiruse varieerimine jne. See landitüüp on eelistatud püügil taimestikurikastes piirkondades, kupulehtede vahel jms.
2) Plodisejad, plumpsujad, kroolijad (ingl k crawler), mille eesmärgiks on lisaks mööda veepinda liikumisele tekitada ka iseloomulikku heli. Keritakse reeglina üsna aeglaselt, tehes aegajalt 3–7 sekundi pikkuseid pause.
3) Voblerilaadsed, kausja ninaga pinnalandid (ingl k skitter, ka popper), mida keritakse valdavalt nõksutades ning mis tekitavad lisaks jäljele ka heli ja pritsivad vett laiali. Mängitamise võimalusi on palju, laialdaselt kasutatakse pause.
4) Pulk- või torpeedo-tüüpi, propelleritega varustatud pinnalandid (ingl k stickbait või walker), mida keritakse nõksutades. Lant pannakse mängima sööstlandi mängitamisele sarnase tehnikaga, tehes ridvaotsaga järske, 10–20 cm pikkuseid tõmbeid ühele ja teisele poole ning pause.
Püügitingimused
Pinnalantide kasutamine eeldab kindlaid püügitingimusi ning igasuguse ilmaga pole nendega kalastamine võimalik. Ideaalsed püügitingimused on siis, kui ilm on tuuletu, veepind on peegelsile või kerge virvendusega ning vesi on üle keskmise läbipaistev. See võimaldab kalal pinnal toimuvat paremini märgata ja sellele reageerida, teiseks aga on siledal veel landi mängitamine ja toimuva jälgimine kõige mugavam. Püüda saab veel ka väikese lainetusega, aga see peab siis olema ka tõepoolest väike lainetus. Juba 5 cm kõrgused lained häirivad püüki märkimisväärselt, 10 cm kõrgune lainetus aga enam pinnalandiga kalastada ei võimalda.
Eeltoodust lähtudes sobivad pinnalandid suhteliselt paremini suvistele ning varasügisestele järvedele, karjääridele, vanajõesonnidele või vaikse vooluga jõgedele. Kärestikes on pinnalantide kasutamine parimal juhul problemaatiline, enamasti aga üldse võimatu.
Tehnika ja mängitamine
Ideaalis on pealiin ridvaotsa ja sööda vahel täiesti sirge. Kui pealiini sisse tekib mingil põhjusel (tuul, paadi triivimine vms) kaar, ei ole kontakt landiga ja selle mäng enam päris seesama. Mida suurem on kaar, seda kehvem on lanti tunnetada ja mängitada. Triivivast paadist on mugav püüda ainult triivimise või triivimise vastassuunal.
Ehkki pinnalandiga kalastades on võimalik mängitamisel rakendada kogu fantaasiat, eristatakse laias laastus kolme-nelja põhitehnikat, mida omavahel kombineeritakse.
1. Skitting leiab kasutamist siis, kui röövkala toitub agressiivselt pinnas. Eesti keelde halvasti tõlgitav skitting pinnalandiga püüdmise tehnikana tähistab ühtlast kerimist, tehes samal ajal ridvaotsaga pidevalt väikseid nõkse. Sobilik tehnika eelkõige südasuvel ning sooja veega.
2. Popping (pop — plõks, klõps) näeb välja nii, et lant visatakse vette, lastakse veepinnal rahuneda ning tehakse järsk, raiuv 10–20 cm pikkune tõmme ridvaotsaga, millega kaasneb agressiivne mulksatus ning vee laialilendamine landi ees. Oluline on leida tõmbele niisugune tugevus ja pikkus, mis antud landi juures kõige agressiivsema mulksu tekitab. Mulksatusele järgneb paus, seejärel uus tõmme jne. Sobilik tehnika nii suvel kui sügisel.
3. Twitching (twitch – tõmblema, tukslema) imiteerib vigastatud kala või konna agooniat veepinnal. Lant visatakse vette, lastakse veepinnal rahuneda ning tehakse kerge nõks ridvaotsaga, mille tulemusel lant sööstab kõrvale. Paus, taas rahunemine ja uus tõmme. Twitching on sobilik tehnika suve lõpupoole ja sügisel jahedama veega, ent seda kasutatakse ka passiivse kala liikuma saamiseks.
4. Crawling (crawl – roomama, kroolima). Tehnika eestikeelseks vasteks sobiks kroolimine, kuna lant (kahele poole kere ulatuva keelega crawler) liigub vees mõneti krooli ujuja sarnaselt — kord üks keelelaba ees, siis teine jne. Kroolimise võtmesõna on aeglane kerimine — mida aeglasem, seda parem. Kerimise vahele tehakse pause, mis võivad vastavalt oludele kesta kuni 7 sekundit. Kasutamine valdavalt ühe kindla landitüübi, crawler’iga kalastades, sobilik sügisel.
Mõned nipid
1. Mitmed pinnalandid võimaldavad mängu kombineerida: vaikne ühtlane vedamine, siis paar järsemat lööki, paus jne. Mõnikord töötab üht tüüpi mäng, ent sageli vajab kala landi ründamiseks ärritamist. Väga laialt võimaldavad mängu kombineerida skitter-tüüpi pinnalandid, näiteks Rapala Skitter Pop — vahel on sellega kalastades efektiivseim järsk, raiuv löök, teinekord aga ühtlane kerimine ja lühikesed kiired sapsud ridvaotsaga, tehes vahele lühikesi pause.
2. Mida jahedam vesi, seda pikem peaks olema paus. Jaheda veega võtab kala sageli vaid siis, kui lant on pikemat aega paigal püsinud.
3. Kui püügil esineb palju landist mööda rabamisi, tuleks kerimist aeglustada või hakata pause tegema. Tüüpiline olukord kesksuvel, kui landist läheb mööda ca 90% kala rünnakutest.
4. Kui kala võttis ja jäi otsa, on oluline topelthaakimine, eriti siis, kui pealiiniks on monofiil — see suurendab kalade kättesaamise protsenti hinnanguliselt kolmandiku võrra.
Püütavad kalad
Pinnalandiga püütavad kalad on valdavalt haug ja ahven, harvemini saadakse forelli, turba, koha ja säinast. Väga suuri kalu trehvab meie vetes pinnalandiga kalastades üldiselt harva, valdavalt on saagiks kuni paarikilosed isendid. Siiski on minu tutvusringkonnas ka niisuguseid kalamehi, kes on saanud merelahtedest popperiga mitmeid üle 5-kiloseid hauge.
Venemaal Siberi jõgedel püütakse hiirt imiteerivate pinnalantidega ka taimenit ja lenokki, Ameerikas sealseid ahvenaid (bass) jt kalu.
Kokkuvõtteks
Kalapüük pinnalandiga on visuaalselt väga atraktiivne ja nauditav püügiviis, kuna veepinnal toimuv ja võtud on silmaga suurepäraselt jälgitavad. Just seetõttu peavad paljud kalamehed niisugust püüki parimaks, mida kala püüdes üldse kogeda on võimalik. Lisaks võimaldab pinnalant rakendada mängitamisel kogu oma fantaasiat ja see muudab püügi äärmiselt mitmekülgseks ja põnevaks.
Lugu ilmus Kalastajas nr 49
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!
