Kõva kahvamees Ivo Linna

„Väga äge! Selle asja kavatsen ma Muhumaal kindlasti käsile võtta!“ ütleb Ivo Linna, kui pärast haugipüüki koli kokku paneme ja suuna sadamale võtame.

Kui eestlane ütleb „Iff“, siis teavad kõik kohe, kellest jutt. Iffe on Eestis ikkagi ainult üks, kuigi ameteid võib tal viimasel ajal päris mitu olla – armastatud laulja, Tarkade Klubi liige, saatejuht ja mida kõike veel.

Kui pakume Ifile võimalust uurida, kas temas ka kalamehegeen peaks peituma, on Iff kohe nõus. Esimene katse, mille võtsime ette eelmisel sügisel, läks küll aia taha, sest üsna ootamatult välja kuulutatud kontsert Ukraina toetuseks võttis Ifilt kogu aja. Kui aga kevadel Ifiga taas kontakti võtame, ei ole pikka juttu: muidugi lähme! Kus ja millal?

Niisiis siirdume Ifiga ühel kenal juuni alguse päeval Lõuna-Saaremaale merest haugi püüdma. Ilmad on pikalt olnud suhteliselt jahedad, kuid meil veab, on 18–19 kraadi ja päike paistab. Tõsi, tuul on kõva ja läheb päeva peale veel tugevamaks, kuid kuna me püüame väikestes mudase põhjaga lahesopikestes, siis ei pääse tuul otse peale puhuma.

Iff tunnistab päästevesti selga pannes, et tema viimane õngitsemiskogemus võib jääda kuskile aastasse 1962, kui tal Kuressaares elades ikka vahel ritv kätte juhtus. Spinningupüüki harrastas ta viimati nii kümmekond aastat tagasi, kuid see kogemus jäi üürikeseks. „Läksin Muhumaal paadiga lanti loopima, aga jäin kohe kahest landist ilma, kala ei saanud ja kalapüügi tuju läks selleks korraks üle,“ ütleb ta. Küll aga on Iff koos naabrimehega vahel võrgu ja mõrraga püüdnud ning kenasti kala saanud: hauge, muidugi kokre, ja koguni angerjat.

Alguseks üllatused

Keerame paadiga üsna pea pärast sadamast väljumist varjulisse lahesopikesse ja hakkame loopima. Luureandmed ütlevad, et kummalisel kombel eelistab Saare haug veel praegugi külma vee vooblereid, olematu mänguga Daiwa Salt Pro Minnow’d. Samuti olla kohalikud kalamehed samas kohas eelmisel nädalavahetusel kõvasti paugutanud traditsioonilise Saaremaa murdja, Kuusamo Professori niinimetatud mäda ahvena värvides mudeliga.

„Kas sul väiksema keelega ei ole? Just, võta see,“ valib täna roolis olev Martin Ifile õige Daiwa mudeli välja. Veidi aega läheb võõra ridva ja rulliga harjumiseks ja peagi loobib Iff innustunult lanti, nagu poleks ta elu sees muud teinudki.

Martin alustab päeva Westini jergiga, mina proovin klassikat, Kuusamo „kilpkonna“. Umbes kolmanda viskega on Martinil kala taga ja nagu ridva paindest näha, tundub korralik loom olevat. Kohe kuidagi ei taha ta paati tulla, ent kui lõpuks tuleb, on üllatus suur. Jerk on külgepidi kinni priskel merekogrel, kel võib kaalu olla ehk nii poolteist-kaks kilo. Koger pääseb kohe vette tagasi ja jätkub triivis vee kammimine lantidega.

„No mis see siis on?“ küsib Iff ja näitab näpuga miski vingerdava olevuse suunas. Näib, nagu oleks angerjas miskipärast otsustanud pinnal ujuda. Aga ei, lähemale jõudes osutub vingerdis päris kopsakaks nastikuks, kes täies rahus üle lahe ujub, pea kõrgel veest väljas. Järgmise paari minuti jooksul hoidume tema suunas lanti viskamast, et vaprat meremadu kogemata kombel mitte ära tragida.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! juulinumbris 2015.