Arvo Tuvikene: kas surnud kala lõhn peletab teisi kalu eemale?
Mida peaks kalastaja tegema, kui ta märkab vees surnud kalu – entusiastlikult püüki alustama või hoopis koju minema? Kalateadlane Arvo Tuvikene selgitab erinevate kalaliikide käitumist sellises olukorras.
Haistmine täidab olulist rolli kalade käitumises, näiteks parvlemisel, liigikaaslaste äratundmisel, röövkalade läheduse haistmisel, teiste hoiatamisel ohu eest jne.
Massilist kalade suremist esineb looduslikes veekogudes suhteliselt sageli. Kõige sagedasem põhjus on talvine hapnikupuudus, mida tuleb sagedamini ette madalates eutroofsetes (rohketoitelistes) järvedes. Ka kiire ja ulatuslik temperatuurimuutus veekogu teatud piirkonnas võib saada ulatusliku kalade suremise põhjuseks. Merekalade suremiseni võivad viia nn „punased looded“, mida põhjustab mürgiste vabuviburvetikate (dinoflagellaatide) vohamine eutroofsetes vetes. Elu on nii seatud, et mitmed kalaliigid, näiteks mitmed tintlased (Osmerus eperlanus) ja lõhilased (idalõhed perekonnast Oncorhynchus) surevad varsti pärast kudemist. Samuti võib vee reostumine toksiliste ainetega põhjustada kalade massilist suremist, eriti suletud veekogudes.
Massiliselt surnud kaladest vette eralduvad ained võivad tugevalt mõjutada ka vee kvaliteeti, kiirendades ajutiselt veekogude vananemist. On teada, et mitmed surnud kalast ümbritsevasse vette eralduvad ained reguleerivad kalade käitumist. Näiteks haid hoiduvad vetest, kus on mitmeid päevi hoitud surnud haisid – selline vesi sisaldab aineid, mis peletavad elusaid haisid eemale. Samuti on leitud, et surnud lõhilaste (siiad, paaliad) lõhn peletab eemale teisi lõhilasi. Samas surnud mereahvenad (näiteks Epinephelus merra) hoopiski meelitavad haisid kohale paremini kui elusad. Surnud kalad ja kalade tükid on toiduna eluskaladest ahvatlevamad sellistele röövkaladele, kes on aktiivsed öötundidel või toituvad süvavees. Samuti tõmbavad surnud kalad magnetina ligi krabisid, kes reeglina toituvadki nendest ja teistest surnud organismidest. Krabidel on hästiarenenud haistmine, mille abil nad surnud kalad vees üles leiavad.
ALARMAINE. Eriti huvitav on kalade käitumine, mis seotud alarmainega. Nimelt lekib karpkalalaste nahas paiknev alarmaine (ehk alarmferomoon) surnud, vigastamata nahaga kalast välja pidevalt. Elusal ja tervel kalal rahuolukorras seda ainet välja ei leki, see juhtub alles vigastuse tekkimise järel – olgu röövkala rünnakust või mõne kalapüügivahendi tekitatud haavast.
Alarmaine paikneb kala nahas olevates nuirakkudes ja see kutsub liigikaaslastes või sugulasliikidel esile spetsiifilise käitumise. Klassikaline nahaekstrakti põhjustatud alarmreaktsioon esineb ainult karpkalalaadsete ülemseltsi (Ostariophysi) kuuluvatel kaladel, kuid see ei ole ülemseltsisiseselt universaalne. Mitmel selle grupi esindajal puudub alarmsüsteemi üks või mõlemad komponendid, ehk et kalade nahas alarmaine puudub või nad ei reageeri sellele. Ühe liigi alarmaine võib peletada ka teisi liike, kuid mitte nii tugevalt kui sama liigi puhul. Kõige tugevam on reaktsioon samal liigil, suhteliselt tugev sugulasliikidel, teistel nõrgem.
Loe artiklit täispikkuses siit.
