Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: jõuluvanale pühendatud kirikus puhkava muumia lugu

 (1)

Tallinn
Niguliste kirik tänapäeval. Foto: Eero Vabamägi

Ehkki kõik teavad Tallinna vanalinnas Harju tänava lähedal kõrguvat Niguliste kirikut, ei mõtle me üldiselt sellele, et kirik on pühitsetud 1700 aasta eest Vahemere-äärse Myra linna piiskopiks olnud pühale Nikolausele.

Too Ida-Roomas, tänapäeva Türgis elanud kirikujuht kuulutati vaeste ja laste kaitsjaks Nii sai temast esimene jõuluvana – Santa Claus. Ja tegelikult on seega jõulumaa Türgi.
Kuna aga Nikolaus oli ka meremeeste kaitsepühak, kerkis keskajal temale pühitsetud uhke linnakirik hansalinna Tallinna. Ja uusajal sündis Niguliste võlvide alla Tallinna muumia. Selle muumia lugu algab aga Eestist päris kaugel.

1651. aastal nägi tänapäeva Belgias Roeulxi linnas ilmavalgust hertsog Charles Eugène de Croy (ka Charles Eugène de Croÿ ja Carl Eugen de Croy). Vanast Madalmaade hertsogisuguvõsast pärinev Charles Eugène de Croy astus juba noorena armeeteenistusse ning osales 1676. aastal Lundi lahingus Taani poolel Rootsi vastu. Hiljem teenis ta Austria armees ja võttis osa Türgi vastastest sõjakäikudest, muuhulgas osales ta Viini vabastamisel türklaste piiramisrõngast 1683. aastal ja Belgradi vallutamisel 1690. aastal. Oma teenete eest ülendati ta feldmarssaliks.
1697. aastal asus ta Venemaa teenistusse ja juhtis tsaar Peeter I käsul Põhjasõja alguses 1700. aastal Narva lahingus Vene vägesid. Lahingu eel omistas Peeter I hertsogile Vene armee tähtsuselt teise, kindralfeldmarssali aukraadi, mis tegi temast ühe hetkega Vene vägede ülemjuhataja.

Loe veel

Seotud lood:

Tsaar ise olevat Narva alt sõjalaagrist hommikul enne lahingut lahkunud. See tõsiasi, aga ka umbkeelse kindralfeldmarssal Charles de Croy asumine vägede etteotsa viis Vene sõdurite moraali alla.
Teate peale, et rootslased lähenevad, ei soovinud kindralfeldmarssal isegi oma lõunauinakut segada lasta ning olevat muretult oma telgis lesides hõiganud: «Las tulla, me lööme need koerad malakatega surnuks.»
Nõnda juhtuski, et noore kuninga Karl XII juhitud Rootsi armee võitis kolm korda suuremaid Vene vägesid. Rootslased kaotasid lahingus vaid 667 meest, Vene poolel hukkus seevastu ligikaudu 10 000 sõdurit ja umbes 12 000 meest langes vangi.

Muide, kui Peeter I oleks toona võitnud, oleks ta suure tõenäosusega rajanud oma läände laieneva impeeriumi uue pealinna Narva jõele või Eesti aladele lähemale. Ja sel juhul oleks Eesti ajalugu kujunenud hoopis teistsuguseks. Kui Peeter neli aastat hiljem teise Narva lahingu võitis, oli ta just alustanud uue pealinna ehitustöid Neeva jõe suudmes.
Muu sõjasaagi kõrval said rootslased aga 1700. aastal oma valdusesse ka venelaste 32 000 rubla suuruse sõjakassa. Vangilangenud Vene kindralkonna ja kõrged armeeohvitserid, nende seas ka kindralfeldmarssali, tõid rootslased Tallinnasse, kus viimase seiklusrikas elu ootamatu järje sai.
Tallinnas vabastati kindralfeldmarssalist hertsog ja teised tähtsad armeeohvitserid ausõna peale vangist ning jäeti Tallinna kindluse komandandi sümboolse valve alla. Vangidele tagastati mõõgad ja nad tohtisid linnas vabalt ringi liikuda.
Hertsog pühendus Tallinnas valdavalt elumõnude nautimisele täringumängude ja ohtra veinitarbimise näol. Lõbusa ja heldekäelise kõrge armeeohvitseri populaarsus kasvas linnas ülikiiresti.

Hertsog armastas ülikutele ja võhivõõrastele jooke välja teha, kostitades Prantsuse punaveiniga isegi turumehi. Sõjategevust asendanud härrasmehelik eluviis muutus aga pikapeale väga kulukaks ning hertsogil tuli täiel rinnal elunautimiseks tihti võlgu võtta. Seda talle kui aadlikule ja kõrgele armeeohvitserile enamasti ka anti.
Peagi saabus aga Rootsist korraldus kõik Tallinnas vangis viibivad armeeohvitserid Stockholmi üle viia. Murelikud võlausaldajad eesotsas Suurgildi oldermann Sturmiga pöördusid võimude poole palvega jätta hertsog Tallinnasse võlavangi, kuni ta oma võlad tasub
Tundub, et ka hertsog ise ei soovinud lõbusast elust siinses linnas sugugi loobuda, kuna ta olevat teatanud: «Jään Revalisse, mind ei vii siit keegi.» Võlausaldajad jäid aga hätta, kui hertsog 52 aasta vanuselt 1702 jaanuaris ootamatult suri, jättes endast maha hiiglaslikud võlad. Nad otsustasid Lüübeki õiguse tavasid järgides takistada lahkunu matmist seni, kuni sugulased ja sõbrad viimase võlad tasunud on.

Et aga sugulased ega ametivõimud ei tahtnud surnud hertsogiga tegeleda, leiti tema privilegeeritud seisusele kohaselt kuldne kesktee: hertsogit ei maetudki, vaid asetati kirstus kirikukeldrisse ja lihtsalt unustati sinna.
57 aastat hiljem on võlgniku kohta tehtud järgmise sissekande: «Püha Nikolause kirikule kuulub hertsog de Croylt, kes 1702. aasta 23. jaanuaril üherublase hoiutasu eest kirikusse hoiule võeti, 2964 rubla, sest 1702. aastast kuni 1759. aastani teeb 57 aastat ehk 2964 nädalat.
Reservatsiooniga eeloleva (aasta) ja veel pikema (aja) hoiutasule. Arnold Dehn. Rae soovil on arve antud üle sekretärihärra Fresesele, kes selle peab toimetama kindralkubernerile. Revalis 23. jaanuaril 1759.»

117 aastat pärast hertsogi surma täheldati ühtäkki, et tema keha lebab Niguliste kiriku keldris lagunemata kujul, olles seletamatul kombel mumifitseerunud. Sellist imelugu tulid uudistama nii Toompea ülikud kui linnarahvas.
Kokkutulnud õpetlaste ja arstide nõukogu seisukoha järgi säilis hertsog lagunemata tänu kiriku ehituskivide vahel kasutatud sideainele, mis sisaldas salpeetrit. Rahvasuus aga arvati mumifitseerumise põhjuseks alkoholi, mida hertsog oli oma eluajal külluslikult pruukinud.
Pärast Baltimaade kindralkuberner markii FilippoPaulucci vastavat korraldust 1819. aastal eksponeeriti katafalgile asetatud ja klaaskirstuga kaetud hertsogi maised säilmed Niguliste Roseni kabelis.
Kirstul seisid sõnad: «Kuninglikku verd de Croy hertsog, kuulsaks saanud niihästi oma vägitegude hiilguse kui ka nende mitmekesisusega...»
Muumiast sai pea 80 aastaks Bernt Notke «Surmatantsu» kõrval Niguliste ja kogu Tallinna olulisemaid vaatamisväärsus. Teatud ajavahemikul oli Roseni kabeli vaatamisväärsusega tutvumiseks ette nähtud isegi sissepääsuraha. Niguliste kiriku köster olevat muumiat näidates endale jootraha teeninud, keerates külalistele nõudmisel mumifitseerunud hertsogit kirstus otsekui puunotti.

Surmatants. Foto: Rene Suurkaev

Legendi kohaselt kuulis kiriku organist KittyRutz koraale harjutades ühel pilkasel sügisööl pühakojas lohisevaid samme ning nägi endale lähenevat surnud hertsogit. Tegu ei olnud siiski hertsogi vaimuga, vaid hoopis köstriga, kes hertsogit seljas ahju äärde käärkambrisse tassis, sest Roseni kabel oli hakanud tugeva vihmasaju tõttu vett läbi laskma.

Charles Eugène de Croy muumia Niguliste kirikus 19. sajandi lõpus.

Nii viidi vaatamisväärsus kiriku eeskoja vastasküljel asuvasse Clodti kabelisse. Seal paigutati kirst lahtiselt ruumi keskele, kuid põranda tasapinnast natuke allapoole.
1897. aastal otsustas venelasest kindralkuberner korralageduse lõpetada ning võlgniku maha matta, sest surnud ohvitseri eksponeerimine katafalgil näis riivavat Vene armee au ja väärikust. Protokoll nägi kindralfeldmarssali aukraadiga isiku matusteks ette suuri auavaldusi tsaariperekonna, kaardiväe ja diplomaatilise korpuse kohalolekul, seetõttu saabus Tallinnasse keisri resolutsioon de Croy «vaikselt maha matta».

19. sajandi joonis Charles Eugène de Croy muumiast.

Clodti kabeli all asuvasse sügavas krüptis säilis de Croy põrm ka Tallinna 1944. aasta märtsipommitamise ööl, mil kirikuhoone põles.

Niguliste kirik pärast 1944. aasta märtsipommitamist.

1978. aastal toimunud arheoloogiliste kaevamise lõppedes maeti paljukannatanud hertsog veel kord ümber, seekord Niguliste kiriku peasissekäigust vasakule, ja kaeti hauaplaadiga. Seal, betoonist valatud kirstus leidis hertsog lõpuks hauarahu.
Muide, Tallinna vanalinnas on veel üks Pühale Nikolausele pühitsetud kirik – 19. sajandi alguses ehitatud õigeusu Nikolai kirik Vene tänavas.

Järgmisel korral räägime Tallinna Arsenali sõjatehase muutumisest ärikeskuseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised