Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Eesti kunagise suurima kindluskloostri lugu

 (6)

Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Eesti kunagise suurima kindluskloostri lugu
Üks visioon sellest, missugune klooster välja näha võis.Kalaadrius.deviantar.com

Luterlik reformatsioon ja sellele järgnenud uusaegsed sõjad on hävitanud mitmed Eesti keskaegsed kloostrid. Nii ei tea paljud, et Tartumaal Kärevere lähedal Kärknas asus Emajõe lisajõe Amme jõe ääres Eesti keskaja vanim ja suurim kindlusklooster.

Tartu piiskopile kuulunud Kärkna ehk Valkena klooster (saksa keeles Zisterzienserkloster zu Falkenau) oli tsistertslaste ordu kindlustatud mungaklooster, mille emakloostriks Saksi-Anhaltis Naumburgi lähedal Saale jõe ääres paiknev Pforte tsistertslaste klooster ja alates 14. sajandist Stolpe klooster.

Kloostrile kuulusid suured maavaldused, mis paiknesid Puurmani, Maramaa, Vorbuse, Ulila ja Sangaste ümbruses ning ka maad väljaspool Tartu piiskopkonda (Järvas, Harjus, Virus), samuti maja Tallinnas ning mitu panditud mõisa.

Prantsusmaal sündinud tsistertslaste ordu ehitas üldjuhul oma kloostrid suurematest asulatest eemale. Nii rajati ka Kärkna klooster Emajõest poole kilomeetri kaugusele Amme jõe suudmealale ning täitis Emajõe veetee ja Tartu kaitse ülesandeid. Eesti vanima kloostri asutajaks oli 1228. aastal Tartu piiskopkonna esimene piiskop Hermann, kes veetis hiljem pimedana seal oma vanaduspäevad ning ka maeti sinna.

Jaak Juske
Seotud lood:

Kärkna klooster ehitati Amme ja Emajõe nurka ka selleks, et saaks rajada kanalisatsiooniga kalatiikide süsteemi. Olid ju tsistertslased kuulsad kala- ja hobusekasvatajad. Kärkna ja Lääne-Harjumaal asunud Padise kloostris rakendatud kalakasvatuses oli kasutusel kolme tiigi süsteem. Kalakasvatus oli tsistertslaste seas vajalik, sest tsistertslaste mungad ei söönud liha, kuid tarvitasid söögiks kala.

1233. aastal valminud esmased kloostrihooned purustasid juba aasta hiljem Tartu piiskopkonda tunginud Novgorodi-Suzdali väed. Hooned ehitati aga uuesti üles.

Osa kloostri alusmüürist. Eksootiline Lind/Wikimedia Commons.

Loe veel

Klooster paiknes nelinurksel kunstlikul saarel ja oli ümbritsetud kastellitüüpi ringmüüriga. Uuesti ehitatud klooster kujundati konvendihoonetaoliseks kindluskloostriks, Eestimaa suurimaks vesilinnuseks, mis ümbritseti tornidega kindlustatud nelinurkse ringmüüriga ning veega täidetud sügava vallikraaviga. Kindluskloostri müürinurkades olid tulirelvatornid, kabel ja majandusruumid.

Kloostrikompleksi läänetiivas asuv kloostri väravaehitis koos tõstesilla ja kahe torniga ning loodetorn said lõpliku kuju alles 16. sajandil. Edelaküljel oli vallikraavil suur vesiveski. Idatiivas asus käärkamber, selle kõrval kapiitlisaal ehk koosolekusaal, ülakorrusel aga dormitoorium ehk magamisruum. Lõunatiiva ees paiknes kaevumaja ja refektoorium, söögisaal. Läänetiib kuulus konversidele ehk ilmikvendadele.

Idakülgse vallikraavi taga olid läbivoolava veega kalakasvatustiigid. Vallikraavi taga loodekaarel asus aga käsitööliste alevik.

Kogu põhjatiiva hõlmas pikk kahekorruseline kloostrikirik, mille all oli kahelööviline krüpt. Krüptis paiknesid kõrvalaltarid ja matusepaigad, kuhu oli maetud peale esimese Tartu piiskopi Hermanni ka väidetavalt üks 15. sajandil elanud Taani kuningatütar.

Klausuuri kolme ülejäänud tiiba ühendas ristikäik. Vallikraavi sees, kuid väljaspool ringmüüri asus Mihkli kabel, kuhu pääses peale kloostrielanike ka tavaline maarahvas.

Täpne kloostri elanike arv Kärknas ei ole teada, arvatakse, et seal võis oli kuni 40 munka. Lisaks veel ilmikvennad ja palgatöölised, kes aitasid kloostrit majandada.

Kärkna kloostri hävitasid Liivi sõja algul 1558. aasta augustis Ivan Julma väed.

Kloostri varemed olid aga veel 17. sajandil ulatuslikult säilinud, kuid neile sai saatuslikuks arvatavasti 18. sajandi Tartu kaitseehitiste rajamine, mil neid tõenäoliselt kivimurruna kasutati. Naabruses asuva mõisa tarvis taastati aga vesiveski.

Täna on kunagisest võimsast hoonetekompleksist alles peamiselt kloostri esimese korruse müürid 1–2 meetri kõrguselt, enamikus on need rohtunud rusuhunnikute alla mattunud. Avatud ja vaadeldavaid müüriosi on vähe, sest kloostri varemeid ei ole senini süstemaatiliselt ja kavakindlalt välja kaevatud. Sellegipoolest soovitan võtta ette avastusretk Eesti suurima kindluskloostri asupaika. Kärkna lugu väärib taasavastamist.

Artikli koostamisel on kasutatud www.mois.ee andmeid.

Järgmisel korral räägime Tallinnas Estonia juures asunud Uues turust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare