Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Balti manufaktuuri taassünd filmitööstuse keskusena



Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Balti manufaktuuri taassünd filmitööstuse keskusena
Balti puuvillavabriku hooned läbi viimase enam kui saja aasta.

Tallinna põhjapoolse osa arengut on omal ajal mõjutanud oluliselt Sitsi mäel asunud Balti manufaktuur, mille hooned on tänagi alles, kuid sootuks teistsugusele elule ärganud.

Praegune Sitsi tänava kant keset tänast Põhja-Tallinna oli veel 1890. aastatel lai lage ala. Piirkond elustus vaid pühapäeviti, kui surnuid Kopli kalmistule viidi. Kuid Sitsi taga käidi pühapäeviti ka roheluses. Mere ääres kasvas metsana pilliroogu ja siit sai hästi kala.
Märksa varasemal ajal olid Sitsimäe kandis siiski hooned. Sitsi tänava alguses seisid vana kõrtsihoone varemed, mis on tähistatud veel 1920. aastate linnaplaanil. Suur-Karjamaa tänava otsas Kopli trammitee lõpus oli aga üks vana maja, mis kuulus teedeministeeriumile ja kus elas hiljem rannaraadio ametnikke.
Et kogu ümbrus oli soine, kasvas siin kesine rohi ja enamasti viidi loomi kaugemale Kopli poole.
Ja siis muutus kõik.

John Elfenbein esitas Tallinna linnavalitsusele palve 50 tiinu (1 tiin=1,09 ha) maa ostmiseks Kopli tänava (toona Telliskopli tee) ja Kopli lahe vahel, kuhu oli kavas rajada suur tööstusettevõte. 24. augustil 1898. aastal otsustas linnavalitsus palve rahuldada. Sama aasta septembris pöördus mees uuesti linnavalitsuse poole palvega eraldada veel 33 tiinu maad. Ka see palve rahuldati.
28. oktoobril 1898 kinnitasid tsaarivõimud Balti puuvilla ketramise ja kudumise vabriku põhikirja, mille järgi pidi Tallinna vabrik tegelema puuvilla ketramise, kudumise, värvimise, triikimise ja vanutamisega ning kanepi, lina ja teiste kiudolluste töötlemisega.
Seltsi põhikapital oli 3 miljonit rubla ja see oli jaotatud 16 000 aktsia peale. Aktsiaseltsi tegelikud peremehed asusid Peterburis, samuti aktsiaseltsi juhatus. Ettevõtet hakkasid finantseerima suurpangad.

Loe veel

Balti manufaktuur pärast avamist 20. sajandi alguses.
Seotud lood:


23. veebruaril 1899. aastal alustati ehitamist, töid juhatas insener Urnaski. Ja juba järgmise aasta märtsis seisis seal, kus enne oli raba ja heinamaa, vabriku suur punastest tellistest peahoone. Vabriku direktoriks sai John Carry, endine Kreenholmi vabriku tehniline direktor. Sitsi vabriku juhatuse esimeheks oli aga algaastail salanõunik, hilisem Vene riigiduuma liige Aleksei Prosorv.
Et peahoone suurusest ettekujutust saada, mõned mõõdud: põhja-ida osa peahoonest ehk kangru osakond oli ligi 115 meetrit pikk, 28 meetrit lai ja 18,5 meetrit kõrge. Lõuna-lääne ehk ketruse osakond oli 88 meetrit pikk, pea 23 meetrit lai ja 23 meetrit kõrge.

Nende vahel asunud keskmine osa oli ligi 28 meetrit pikk, 31 meetrit lai ja 23 meetrit kõrge. Hoone üldpikkus oli pea 231,6 meetrit. Vabriku peahoone juurde ehitati ka mitu lisaehitist. Samal ajal ehitati katlamaja, kus asus seitse katelt, elektrijaam ja pumbad, ning vabriku telliskivist korsten, mille keskmine läbimõõt oli 3,5 meetrit ja kõrgus 54 meetrit.
Vabriku kontor oli alguses peahoones, sealsamas asusid ka villakamber, hundikamber jm ruumid. Kui aga vabriku tegevus aja jooksul laienes ja ruumipuudus kätte tuli, ehitati 1909. aastal juurde uus vabrikuhoone, kuhu viidi üle eespool nimetatud jaoskonnad ja kontor.
1920. aastal võeti ette järgmine laiendamine – uus vabrikuhoone ühendati vanaga. Uus hoone ehitati osalt paekivist, osalt raudbetoonist ja kaeti plekiga.

Kangakudumise masinad Balti manufaktuuris möödunud sajandi alguses.

1901. aasta lõpul töötas 51 824 värtnat ja 1093 telge. Need olid peamiselt ostetud Inglismaalt. Elektrijaama seadmed osteti Saksa- ja Inglismaalt. Katlad, aurumasinad, pumbad ja kompressorid Inglismaalt.
1900. aastal ehitati ka vabriku juurdeveoteed – ligi 2,5-kilomeetrine laiarööpmeline raudtee ja ligi 2-kilomeetrine kitsarööpmeline raudtee. Viimast kasutati peamiselt kütuseveoks katlamajja. Kütusena tarvitati kuni Esimese maailmasõjani Inglise kivisütt. Kui söe saamisega tekkis raskusi, viidi vabrik osalt üle puitküttele.
Kuni 1905. aastani oli tööpäev vabrikus 10,5 tundi pikk: kella 7 hommikul kuni keskpäevani ja pärast 1,5-tunnist vaheaega kella 13.30 kuni 19. 1905. aastal lühendati tööpäeva poole tunni võrra ning 1917. aastal kehtestati kaheksatunnine tööpäev.

1900. aastal töötas vabrikus 175 töölist ja 13 ametnikku, 1901. aastal juba 910 töölist ja 13 ametnikku, 1903. aastal 1264 töölist ja 25 ametnikku. Tööliste seas oli toona ka Jekaterina (Kati) Loorberg, kellest sai 1906. aastal Nõukogude Venemaa riigipea Mihhail Kalinini abikaasa. Esimese ilmasõja eel ületas tööliste arv 2000 piiri.

Vabriku juures tegutses Tarvitajate Ühisus ning vabriku tööliste ja ametnike muusika, kirjanduse ja näitelava kunsti asjaarmastajate ring.

Balti manufaktuuri sisevaated 1920. aastatel.


Koos vabrikuga ehitati Sitsi tänava äärde töölistele rida kahekorruselisi puust elumaju. Hiljem tekkis naabrusesse korrastatud aedlinn. Piirkonna üldmuljet on rikkunud ilmetud nõukogudeaegsed kortermajad. Sitsi vabriku käivitamine hoogustas elamuehitust ka Kalamajas ja Pelgulinnas.
Samuti oli vabriku juures raamatukogu, kool, lasteaed, ambulatoorium ja vabatahtlik tuletõrjekomando. 1915. aastal ehitati ka väike õigeusu Jumalaema kõikide kurbade rõõmu pühakuju kirik, mis tegutseb tänaseni. Kõik kokku moodustab see miljööväärtusliku Sitsi asumi.
Esimese maailmasõda eel tootis vabrik Venemaa siseturu jaoks puuvillast lõnga, vatti ja pleegitamata riiet, mida viimistleti Peterburi tekstiilitehastes. Eesti iseseisvumine tähendas Nõukogude turu sulgemist ning vabrik pidi ümber orienteeruma Lääne turule.

1940. aastal Sitsi vabrik natsionaliseeriti ning 1941. aasta suvel süüdati puuvillavabrik Tallinnast lahkuvate nõukogude võimuesindajate korraldusel. Hiiglaslik tulekahi jättis aga õnneks puutumata Sitsi tänava äärsed tööliselamud, samuti Kopli tänava pool asuv direktori puidust elumaja.
1945. aastal asuti tööstushooneid taastama. Tööde kvaliteet polnud aga kuigi hea. 1970. aastal moderniseeriti sisseseadet. Järgmise kümnendi keskel töötas ettevõttes 2140 töötajat. 1990. aastatel läks vabrik Singapuri tekstiilifirma kätte. Käitist vähendati oluliselt, kuid samas moderniseeriti seadmeid. Ettevõte müüs toodangut peamiselt Lääne-Euroopa riikidesse. Juba aastaid on aga tootmine seisnud ning endist Sitsi vabrikut püütakse kasutada muul viisil. Nimelt on omanikud välja pakkunud, et alale võiks rajada 60-70-korruselise pilvelõhkuja, mis Eesti kõige kõrgema hoonena paistaks ka merele. Eks aeg näitab, kas see plaan ka ellu viiakse.
Manufaktuurist linna poole vastu tänast Pelgulinna piiri asus aga möödunud sajandil köievabrik. Toorainena kasutati seal nii kehvema kvaliteediga puuvilla, mida kohe kõrvalt saadi, sest paremast valmistati peent niiti sitsiriide tarvis. Veel kasutati Lõuna- Eestist toodud linatakku. Seda tõrvati samas ning nii valmistati tõrvaköisi.

Pelgulinnast pärit Tõnu Vennikas on meenutanud: „Pärast Teist maailmasõda polnud paljudel kella, käekellast rääkimata - siis oli igal vabrikul oma vile. Sellega kutsuti tööle, anti lõunatunniks märku ja lõpetati lõuna. Ka tööpäeva lõpp vilistati välja. Toonid olid erinevad ja kõik teadsid eksimatult , millise vabriku vile nüüd undas või vilistas. Meile Pelgulinna kostus hästi Sitsi puuvillavabriku, köievabriku, masinatehase ja Volta viled.“

Sel aastal asutakse Balti manufaktuuri hoovi rajama Eesti filmitööstuse keskust - stuudiokompleksi Tallinn Film Wonderland.
Järgmisel korral räägime Viljandi lossivaremete ajaloost.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised