Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas 8: Tallinn, Pelgulinn
Pelgulinna ala kuulus keskajal suures osas Tallinna raele. Mereäärne metsane, kohati soine ala oli hea koht, kus leida pelgupaika sõdade ajal, samuti võisid seal end peita kurikaelad. Igatahes on just enda varjamine andnud Pelgulinnale tema nime. Pelgulinskid rõhutavad aga täna naljaga pooleks, et nad elavad omaette linnas.
Piirkonna vanim hoonestus tekkis Haapsalu ja Paldiski suunalise tolmuse maantee äärde. Tänase trollipargi kohal asus ülemöödunud sajandi keskpaigas Eestimaa kubermangu maamõõtjale Johann Heinrich Schmidtile kuulunud suvemõis. 1923. aastal rajatud hipodroomi alal aga proua Denhile kuulunud maja koos suure aia ja heinamaaga. Piirkonnas asus lisaks väike küünlavabrik. Üksikuid hooneid oli juba ka Ristiku ja Telliskivi tänava ristmiku kandis.
Selline nägi Pelgulinna kant välja enne Tallinna–Peterburi raudtee avamist 1870. aastal. Raudtee ja sellega kaasnenud tööstusrevolutsioon tõid piirkonnas kaasa aktiivse ehitustegevuse ja elanikkonna kiire kasvu.
Möödunud sajandi alguseks oli Pelgulinnas juba üheksa tänavat. Piirkonna esimesi tänavanimesid on seostatud Albert Koobaga, kellele kuulusid seal suured maa-alad. Kooba olevat nimetanud tänavad oma perekonnaliikmete järgi. Alberti nimi tuli tema enda nimest. Nimesid jäi aga puudu ja nii olevat Tarabella tänav saanud nime Kooba koera järgi (seda nime on seostatud ka saarlaste muistse jumalaga). Oskari tänav olevat aga nimetatud Oskar Kochi järgi, kes hiljem sealkandis Koobalt maid ostis. Grigori tänav sai nime endise maaomaniku Oskar Gregory ja Telliskivi tänav Johann Grabby tellisetehase järgi, Härjapea tänav aga sealkandis kasvanud ristiku järgi. Vanarahvas on ristikut teiste toredate hüüdnimede kõrval ka nii kutsunud. Oluline on rõhutada, et Tallinnas asunud Härjapea jõega pole sel midagi pistmist. See voolas läbi kesklinna.
Küll võis aga Härjapea tänaval olla Heina tänava kõrval oluline roll selles, et pärast Esimest maailmasõda nimetati üha laieneva Pelgulinna uued tänavad valdavalt kõrreliste järgi.
1920. aastatel asuti hoonestama Kolde puiestee, Saue ja Nurme (1960. aastast Maisi) tänava piirkonda. 1930. aastal moodustati Aarde, Preesi, Pärja (hilisem Vaniku) ja Sõle tänav. Neist viimane oli esialgu väike umbtänav. Tänase ulatuse sai see alles 1950. aastatel. Nõukogude ajal kandis Sõle tänav Karl Marxi nime. 1931.–1932. aastal tekkisid aga linnakaardile Sõmera, Muru (hilisem Auna), Orase, Söödi, Kõrre, Taime ja Aru tänav.
1939. aasta kevadsuvel otsustas Tallinna linnavolikogu asendada vanad, isikunimelised tänavanimed uute taimenimelistega. Nii sai Oskari tänavast Ristiku, Albertist Roo, Tarabellast Timuti ja Olgast Sõnajala (hiljem Pebre) tänav. Grigori tänavast oli juba varem Õle tänav saanud.
1941. aastal asuti hoogsalt hoonestama Nisu ja Rukki tänava piirkonda, ehitustööd jätkusid pärast sõda. Tekkisid Luste ja Kaera tänav. Mitu tänavat said pärast sõda uue nime. Mainimata on vaid Sambla tänav, mis sai uueks nimeks Nabra.
Pelgulinnas on mitu Tallinna arhitektuuriloos olulist piirkonda (Oma Kolde majad, Aarde ja Pressi tänav jt). Pelgulinna uuem, nõukogudeaegsete kortermajade piirkond jääb Sõle tänavast Stroomi ranna poole.
Pelgulinna alla kuulub ka Kopli kaubajaama suur kinnine ala. Varem asus seal Mäe talu. Kaubajaama hakati rajama juba Esimese maailmasõja eel, tööd viidi aga lõpule alles 1938. aastaks.
Täna on Põhja-Tallinna linnaosa koosseisu kuuluv Pelgulinn Tallinna hinnatumaid elurajoone. Pelgulinna päevi korraldav, 1992. aastal loodud Pelgulinna Selts on aga üks Tallinna vanimaid asumiseltse.
Järgmisel laupäeval räägime Tallinna maa-alla peidetud Härjapea jõest, millest juba Pelgulinna looski põgusalt juttu oli.
