Tuli keskajal: hävitaja, kaitsja, õigusemõistja

Keskaja inimese elu ja tegemised nõudsid igapäevast kokkupuudet tulega: küünlaleek valgustas tuba, leel tehti süüa, kaminatuli andis sooja. Mitmed käsitöölised ja ametimehed, nagu sepad, pagarid, õllepruulijad, klaassepad ja teised, töötasid lahtise tulega. Tuli oli inimese igapäevane abimees, kuid ta oli ka ohtlik hävitaja ning teda kardeti. Sõja ajal aitas tuli vallutajat tõrjuda ja tagasi lüüa, samas võis vaenlase kuri käsi maha põletada terved külad ja linnad, süüdata vilja põllul ja avada sellega tee teisele kardetud hädale – näljale.

Keskaja igapäevaelus sai tuleohutuse tagamisest painav probleem ning tulekahju oli üks ajastu suurtest hirmudest. Iga inimest õpetati juba maast madalast tulega õigesti ümber käima, ilma ennast ja teisi ohtu seadmata. Sageli piisas vaid väikesest ettevaatamatusest, et hävitav tuli lahti pääseks. Tulekahjusid peeti Jumala viha märgiks või tema saadetud karistuseks. Seepärast tavatseti tulekahjudest kirjutades ikka lisada mõni omamoodi tõrjemaagiline vormel – Andku jumal, et sellist asja enam ei näeks! või Jumal hoidku selle eest, kui tuli süttib.

Lisaks igapäevasele praktilisele kasutusele oli tulel keskajal veel teisi tähendusi ja rakendusi. Antiikfilosoofiast üle võetud õpetuse järgi oli tuli üks neljast põhielemendist (tuli, õhk, maa, vesi), millest koosnes kõik olev.