Saeme virtuaalset kätt - ehk kuidas virtuaalreaalsus meil aju uurida aitab

1968. aastal meisterdas ameerika arvutiteadlane Ivan Sutherland kummalise prillipaari, mis suutis jälgida selle kandja liigutusi ning kuvada vastavalt pea asendile õige perspektiiviga lihtsaid virtuaalseid stereokujundeid ehk kolmemõõtmelisi ristkülikuid ja kuupe. Tehnilistel põhjustel labori laest alla rippuv seadeldis sai hellitavalt Damoklese mõõga nime. Tegemist oli esimese sammuga täieliku meelepette ehk Sutherlandi sõnastuses „ülima kuva” suunas. Virtuaalreaalsus oli sündinud. Täna oleme jõudnud punkti, kus sarnase põhimõttega prillipaare on võimalik soetada juba igaühel, kel taolise teema vastu vähegi huvi. Kuigi laiatarbekauba staatuseni on veel pikk tee minna, on just praegu virtuaalreaalsus (VR) inimeste teadvusesse jõudmas. Aga ka vastupidi – teadvus jõuab virtuaalsusesse!

Teekond kohmakast Damoklese mõõgast tänapäevaste kompaktsete keevitusprillilaadsete VR-seadmeteni ei ole olnud sugugi sirgjooneline. Tehnoloogia järjekindla progressi tulemusena olid üheksakümnendate aastate alguseks teadusringkondades liikvel umbes tänapäevase kujuga prillid, kuid nende sisu ning tarkvara lubasid kogeda vaid väga kandilist ning tavareaalsusega võrreldes märgatavalt madalama kaadrisagedusega tehistõelisust. See aga ei heidutanud mitmeid firmasid loomast sadadesse tuhandetesse dollaritesse ulatuva maksumusega seadmete kõrval ka taskukohasemaid, kuid tunduvalt kehvema kvaliteediga kommertslahendusi.