Teekond kohmakast Damoklese mõõgast tänapäevaste kompaktsete keevitusprillilaadsete VR-seadmeteni ei ole olnud sugugi sirgjooneline. Tehnoloogia järjekindla progressi tulemusena olid üheksakümnendate aastate alguseks teadusringkondades liikvel umbes tänapäevase kujuga prillid, kuid nende sisu ning tarkvara lubasid kogeda vaid väga kandilist ning tavareaalsusega võrreldes märgatavalt madalama kaadrisagedusega tehistõelisust. See aga ei heidutanud mitmeid firmasid loomast sadadesse tuhandetesse dollaritesse ulatuva maksumusega seadmete kõrval ka taskukohasemaid, kuid tunduvalt kehvema kvaliteediga kommertslahendusi.