Viiekümnendate lõpust hakkasid Eesti moeelus puhuma uued tuuled

 (4)

1958. aastal hakkas ilmuma moeajakiri Siluett. Just 1950-ndate lõpus algas meie moeajaloo uus märkimisväärne periood.
1958. aastal hakkas ilmuma moeajakiri Siluett. Just 1950-ndate lõpus algas meie moeajaloo uus märkimisväärne periood.Repro

Eesti oli 1950. aastatel ainus liiduvabariik, kus moekunstnikele anti erialane ettevalmistus.

Tallinna Moemaja avamine ja selle moeajakirja Siluett esimene number vastavalt 1957. ja 1958. aastal olid märgilise tähendusega. Sõjajärgsete oludega kohanev elanikkond vajas arvestataval tasemel olmekaupu ja rõivaesemeid.

„Kuna Eesti tarbekunstnike looming muutus tänu majandus- ja kunstiringkondade tegevusele küllaltki kiiresti nähtavaks, võib julgelt öelda, et just 1950-ndate lõpus algas meie moeajaloos uus märkimisväärne periood,” ütleb EKA moeajaloo õppejõud Anu Ojavee. „Vaadeldav etapp erines sellele eelnenud raskest ja keerukast sõjajärgsest kümnendist poliitiliste pingete teatava leevendumise poolest. Muudatusi võimaldasid ka rahvusvahelise suhtluse elavnemine ja üleliidulist majanduselu ümberkohendavad reformid, mis andsid kohalikele ministeeriumidele vabamad käed.”

Kaks korda aastas toimuvatest moedemonstratsioonidest sai ülivõimas publikumagnet.

Teostus vahepeal aastateks bürokraatiamasinasse takerdunud kohaliku moekeskuse loomise idee – Tallinna Moemaja. Sealne töö oli prestiižne ja ahvatlev – peale tootmiseks sobilike rõivaste kavandamise ja moelehekülgede kujundamise loodi seal ka poodiumikollektsioone. Kaks korda aastas toimunud moedemonstratsioonidest sai ülivõimas publikumagnet. „Vähetähtis polnud asjaolu, et Eesti oli 1950. aastatel ainus liiduvabariik, kus moekunstnikele anti erialane ettevalmistus. Tallinna Moemajja pääsesid neist tööle parimad,” sõnab Ojavee.

Repro

Tema sõnul oli asutatud moekeskuse esimene proovikivi Nõukogude moeloomingu konkurentsivõime tõestamine Brüsseli maailmanäitusel, kuhu mindi selleks puhuks spetsiaalselt loodud kollektsiooniga. Sealt saadud hõbemedal seadis lati kõrgele ja kunstnikele uusi eesmärke, avas nii mõnegi ukse välismaailma ja võimaldas osaleda teistel samalaadsetel üritustel.

Naiste lemmik Siluett

Siluett oli Nõukogude naisele hea „sõbranna” ja teejuht – ajakirjas tutvustati nii moeajalugu kui ka toonaseid moesuundumusi, anti meigi- ja soengusoovitusi. „Mitmesugused näpunäited ja detailsed õmblemisjuhised kulusid paljudele marjaks ära, sest poodides nappis endiselt valmisrõivaid ja aksessuaare,” ütleb Ojavee.

Repro

Esialgse kahe asemel anti peagi aastas välja neli lõikelehega numbrit. „Lisandus hiigeltiraažiga venekeelne Siluett, mida loeti ka Nõukogude Liidus ja endistes idabloki riikides. Nõudlusest hoolimata ei võimaldanud paberi kvaliteet suuremat kogust trükkida. Samal põhjusel avaldati fotodest rohkem moeillustratsioone. Kunstnike peamiseks inspiratsiooniallikaks olid antikvariaadist moemajja ostetud välismaised moeajakirjad,” märgib ta.

Ojavee sõnul vähenes ajakirja tekstides ajapikku ideoloogiliste õpetussõnade osakaal ja tsensuuri õpiti vältima juba ajakirjanumbrit koostades. „Alati see muidugi ei õnnestunud, toimetusele võis saada komistuskiviks mõni vulgaarsevõitu poos, keelatud värvikombinatsioon või kahtlane motiiv,” nendib ta.

Sinelist mantel, taftkleidist pluusid

1933. aastal sündinud Eve-Mall Peets, kes töötas 33 aastat Eesti ajaloomuuseumis peavarahoidjana, meenutab 1950. aastaid kui aega, mil ei priisatud. „Pärast sõda oli väga raske, midagi ei olnud saada. Ei osanudki tahta. Ema muretses selle eest, et midagi seljas oleks. Mäletan, et ema tegi palju ise ja õmbles riideid ümber – väga palju oli kahest kangast kokku õmmeldud rõivaid. Täpselt ei teagi, aga kuidagi olid sõjast säilinud isa kaitseliidu sinel ja ema ballikleit… Isa vanast mantlist tehti mulle talvemantel, sinel värviti mustaks ja sellest sai õde omale mantli. Ema rukkilillesinise taftkleidi saatus oli aga selline, et saime õega endale pluusid,” räägib ta.

Isa vanast mantlist tehti mulle talvemantel, sinel värviti mustaks ja sellest sai õde omale mantli.

Kolmelapselises peres kasvanud Peets meenutab, et läks 1940. aastal Tartu Õpetajate Seminari harjutuskooli, tehes katsed veel Eesti Vabariigi ajal, aga asudes õppima juba nõukogude ajal. Õpetajate instituudi lõpetas Peets 1953. aastal. Seejärel suundus ta Tartu ülikooli, mille lõpetas 1958. aastal.

Eve-Mall Peets 1954. aastal Foto: erakogu

Peets mängis ülikoolis käies aktiivselt korvpalli ja tuli isegi Nõukogude Liidu üliõpilasmeistriks. Sportlasena kandis ta palju Kalevi dresse, millega sai kooliski käidud – puuvillased ja kergesti välja venivate põlvedega. „Väga populaarne materjal oli bemberg. Käisime tihti ka kummeeritud mantli, dresside ja tennistega,” meenutab ta veel ja lisab, et tenniseid pidi regulaarselt hambapulbriga valgendama.

Ta isa elas Rootsis, kust perele paar korda aastas pakke saatis. „Mäletan selgesti, et esimeses pakis oli kolm kleidiriiet rayon – üks oli bordoopunane, teine helesinine ja kolmas rukkilillesinine. Veel oli seal kolm kampsunit, vennale ülikond ja mõned kombineed,” ütleb ta. Peets meenutab, et kui vend uue ülikonnaga kooli läks, kutsus õppealajuhataja ema välja – milliseid riideid see poiss kannab?! „Ema siis selgitas, et isa saatis talle ja ei ole raha, et uut osta. Siis see asi lahenes, aga Rootsis olid siis juba kitsamad püksid moes.”

Repro
Graafika: Toom Tragel
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised