Laialipillatud klotsihunnik keset männimetsatukka, mis kõlas kui riiklik õnnelubadus

 (120)

Mustamäe vaade
Mustamäe vaadeFoto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Seda õnne ja rõõmu, mida tähendas üks moodne Mustamäe korter, annab praegu ainult aimata. Tausta aitab avada arhitektuurimuuseumi juht Triin Ojari.

Mustamäe oli esimene Nõukogude Eestis rajatud vabaplaneeringuga (elamud ei kulgenud harjumuspäraselt piki tänavaid) uuselamurajoon, kus kasutati tüüpprojekte ja valmiselementidest tööstuslikku ehitusviisi. Elamud paiknesid ilmakaarte, valguse või elamukvartali (toona nimetati mikrorajooniks) suuruse järgi. Ülalt vaadates võis selline nurgeti ja kohati risti-rästi paiknev majade kogum meenutada laialipillatud klotsihunnikut ning näiteks arhitekt Mart Port mitmes artiklis toonast linnaplaneerimist klotsidega mängimisega võrdleski.

Mustamäe rajamise aegu oli „klotse” ainult kahte sorti, viie- ja üheksakorruselised, ning neid siis 1959. aastal valminud planeeringu järgi (autorid arhitektid Voldemar Tippel, Lidia Pettai ja Toivo Kallas) sinna liivaluidete ja hõreda männikuga kaetud alale laiali paigutatigi. Uus linn rajati puhtale lehele – nii välditi olemasolevate elamute (sh meile praegu nii armsate Kalamaja või Lilleküla) lammutamist, sest eluasemete nappuse tõttu poleks inimesi kuhugi ümber asustada olnud.

Mustamäe ei tähendanud ainult uuenduslikku ehitusmeetodit, vaid pidi panema inimesed uut moodi elama.

Mustamäe on sõjajärgse linnade ülesehitamise aja laps, purustuste ja korterikriisi pinnalt võrsunud tulevikulinn, kus pakutavad mugavused pidid seni parimal juhul ahta kööktoa ja koridoris asuva tualetiga leppima pidanud inimesele tunduma riikliku õnnelubadusena – igale perele oma korter keskkütte, sooja vee ja mugava teenindusvõrguga lähikonnas.

Loe veel

Seotud lood:

Oli tehnika kiire arengu aeg ja nagu praegu ei imesta enam keegi 3D-prinditavate hoonete või tarkade majade üle, nii ilmselt võeti ka toona tehases toodetud toasuurustest paneelidest liinimeetodil kokkupandavat elamut progressi märgina, moodsa aja saabumisena. Oli ju samal ajal, 1961. aastal, esimene inimene kosmosesse lennutatud ja Moskva lubanud järgmise 20 aastaga kommunismi jõuda. Kui kogu kodukaup tuli nüüdsest tehasest, siis miks ei võinud ka uued Mustamäe kodud tulla majaehituskombinaadist (avati samuti 1961)?

Kogu eluviisi muutus

Mustamäe ei tähendanud ainult uuenduslikku ehitusmeetodit või planeerimisviisi, vaid sellega käis kaasas kogu eluviisi muutus. Nagu kõlavad Winston Churchilli palju tsiteeritud sõnad: algul kujundavad inimesed maju, pärast aga majad meid – Mustamäe pidi panema inimesed uut moodi elama. Töö, lastehoiu ja hariduse oli moodne ühiskond juba niigi kollektiviseerinud, sõjajärgne miinimumsuuruses korter pidi tähendama seda, et ka söömine ja vaba aja veetmine on viidud toaseinte vahelt välja avalikku ruumi.

Koos Mustamäega tekkis uut tüüpi hoone: kaubandus-teeninduskeskus (Mustamäe ühiskondlik keskus pidi tulema praeguse Männi pargi kohale, Raine Karbi 1970. aastast pärinev projekt kahjuks ei teostunud), kus leidus kõike alates juuksurist kuni selvepoeni (samuti uus nähtus). Mustamäel nimetati neid ABC-deks ja erinevalt praegustest kaubanduskeskustest olid need arhitektuurselt enamasti õnnestunud (nt ABC-5 Vilde teel, arhitekt Peep Jänes), vähemalt üritati seal rakendada uuenduslikke ja inimmõõtmelisi ideid.

Koos Mustamäega tekkis uut tüüpi hoone: kaubandus-teeniduskeskus, kus leidus kõike alates juuksurist kuni selvepoeni.

Ka uusrajoonide kohta juba nõukogude ajal käibel olnud sõna „magala” viitab ahtakese elukorteri põhilisele otstarbele, veelgi enam aga Mustamäe-suguste uusrajoonide peamisele puudusele – vaevalisele väljaehitamisele. Hoolimata püüdlustest luua siia uut linnasüda ja 24 tundi ööpäevas kulgevat elu, tuldi nn mägedele ikkagi eelkõige magama, nii töökohad kui ka meelelahutus olid mujal ning toonase ehitustempo taktis ei paistnud lubatud teeninduskeskusi ega kauplusi kusagilt.

Mustamäe on ühest küljest äärmiselt tehnokraatliku, viimse piirini ratsionaliseeritud süsteemi tulemus, kus kogu elu põhines tüüpsetel moodulitel ja iga ruutmeeter oli arvel. Anonüümne, linlik keskkond, uutmoodi elu, mida kajastas nii omaaegne kirjandus kui ka muusika.

„Mägedele” tuldi ikkagi eelkõige magama, nii töökohad kui ka meelelahutus olid mujal.

Teisalt on ta oma ajastu elukeskkonna suurepärane näide, mis on ajas ainult täienenud, rohelisemaks muutunud, tihedamaks kasvanud. Elusat asja ei saa kupli alla panna ja nii krohvitakse-soojustatakse ilmselt peagi kõik nõukaaegsed hallid paneelmajad. Enamik omaaegseid optimistlikke pilte on majade otsaseintelt juba läinud, kaitsta pole siin midagi – ühte tüüpprojekti ei pea ju valvama sama teraselt kui näiteks üht ja ainsat linnahalli.

Nõukakiht koorub kogu Tallinnas aina õhemaks, tundub, et needsamad „mäed” ongi veel jäänud. Kohad, kus suur pilt ja idee moodsast linnast on vankumatult alles.

Graafika: Toom Tragel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised