Hoogne reportaaž inimlihast ja -kontidest ehk kuidas ajakirjanik 1926. aastal Tartu Ülikooli anatoomikumis arstitudengeid külastas

 (10)

Hoogne reportaaž inimlihast ja -kontidest ehk kuidas ajakirjanik 1926. aastal Tartu Ülikooli anatoomikumis arstitudengeid külastas
Illustratsioon artiklist pealkirjaga: Tulevased arstid surnukeha lahkamas27.12.1926 Esmaspäev, ekraanitõmmis

27. detsembril 1926. aastal ilmus nädalalehes Esmaspäev artikkel nimega "Eesti arstide vabrikus." Autor külastas Tartus Toomemäel asuvat anatoomikumi ning uuris, mis juhtub, kui inimene on jäänud vaid lihatükiks. Toome lugejateni artikli täies mahus kergelt korrigeeritud kujul.

Arsti, politsei ja kirikuõpetajaga peab iga korralik inimene tegemist tegema. Vähemalt tõendab seda rahvasõna. Allpool kõneleme neist esimestest, nimelt arstidest. Vaatame veidi lähemalt seda asutust, mis iga aasta vabritseerib kümneid ja kümneid uusi arste, astume lähemale anatoomikumi surnutonnidele ja lõikuslaudadele.

Asutus, kus sünnib meie noorte arstiteadlaste tuleproov, asub Tartu Toomemäel – see on vana anatoomikum. Harjumatut sisseastujat võtab juba uksel vastu iseäraline lehk. Siin-seal on maas suured pikerdused nummerdatud kastid, pealkirjadega „Tartu ülikool,“ need sisaldavad teaduskonna õppematerjali – inimliha.

Mitte just kõige meeldivam ümbrus. Seal on ka tulevased arstid ise. Eesruumis veel noored 1. kursuse üliõpilased – nende keskel vana professor. Need poisid ja tüdrukud pole veel kuigi kaugele jõudnud. Tuhnivad alles kondivirnades ja vaevavad oma peaaju nende ladinakeelsete nimedega. Üle kolme tuhande pidavat neid olema. Ei ole kerge kõiki neid meeles hoida–pidada. Nii mõnegi kondi peale on noored teadusejüngrid eksameil komistanud.

Loe veel

Seotud lood:

Seal edasi järgmistes tubades on juba vanemad mehed: teise ja kolmanda kursuse üliõpilased. Neil on kondid selged; teevad praktilisi töid inimese surnukeha kallal. Astudes neisse tubadesse muutub õhk, muutub aga ka vaatepilt. Loomusunniliselt hoiad end tagasi: tahaks põgeneda sellest koledusest. Valitsed aga end ja astud lähemale.

Laudadel, neid on arvult ligi kakskümmend, lebavad laibad. Korraga pole neid küll harilikult väljas rohkem kui neli-viis, - siiski on pilt küllalt õudne. Laiba ümber askeldavad valgeis mantleis kogud, käes igaühel pintsett ja nuga. Lõikavad ja näpivad, torgivad ja uurivad. Laip aga lamab ükskõikselt laual, paar pattu toeks selja all, kõhn ja kollane – nagu vaha. Nahk on peaaegu tervelt maha tulnud, ligunemisest kangete vedelikkude sees. Kogu on sarnane muumiale.

Ta nägu, pea! Juuksed ühespeanahaga on ammu juba pudenenud nagu oleks surnu kord indiaanlaste skalbinuga tunda saanud. Nägu aga tunnistab viimast kannatust.

Seal lahatakse üht laipa. Ettevaatlikult lõigatakse läbi rinnakondid, hoolikalt paljastatakse kõhuõõned ja sisikond – ikka kude koe haaval. Pikkamööda avaneb vaatajale sisikond. Asutakse selle kallale. Mõni teeb seda kinnastega – suurem osa aga täiesti paljakäsi.

Ja nii kestab see päevast päeva, aastast aastasse. Nii koguvad noored üliõpilased siin esiti laiba kallal omale osavust, et pärast kliinikutes praktika-aastatel juba elusa inimese kallale asuda.

Surnukehi aga tuleb iga aasta juurde. Selle eest hoolitsevad need sugulasteta mahajäetud olevused, kes oma hinge taevale andnud. Siiski on olnud ka juhtumisi, kus laibad otsa lõpevad. Sellepärast hoitakse neid alal viis, kümme ja enamgi aastaid – kõige vanem laip anatoomikumis pidavat olema isegi üle kahekümne viie aasta vana.

Laipu hoitakse alal pikkades, suurtes tsingitud kastides, neli-viis tükki igaühes. Nii nad seal lamavad, segamini ja kokkusurutult üksteise peal, kuni ükskord päästja nuga nad lahti harutab ja pikkamööda luudeks ja üksikuteks kontideks muudab. See materjal läheb siis kõige nooremate kätte õppimiseks.

27.12.1926 Esmaspäev, ekraanitõmmis

On seal vanas anatoomikumis aga veel üks huvitav isik. Ei ole ise professor ega resident, - lihtne ülikooli teener. Kuid siiski on ta peaaegu anatoomia professori parem käsi. On professoril vaja mõnd konti või luud, siis tarvitseb tal ainult teenrile öelda selle ladinakeelne nimetus – silmapilk on soovitud kont kohal. Ehk ei leia vana professori silmad suurest kontidevirnast tarvisminevat luud, - silmapilk on teener kõrval ja otsib kondi välja. Nii on too mees varsti juba sama tark kui vana professor isegi.

Aitab juba! Tuled välja – süda paha! Laskud Toomelt alla linna, silmade ees ikka veel kollased laibad, ninas võõras lehk.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised