EV 100 nädalat | Kolm suurt tragöödiat, mis viimase 20 aasta jooksul on Eestit vapustanud

 (11)

EV 100 nädalat | Kolm suurt tragöödiat, mis viimase 20 aasta jooksul on Eestit vapustanud
Fotokollaaž

Delfil ja Eesti Päevalehel on Eesti 100. sünnipäeva auks valmis saanud suurformaadis juubeliraamat "Meie Eesti. 100 aastat", mis koosneb kõigist EV100 nädalat sarjas ilmunud artiklitest. Neis on nii rõõmu kui kurbust. Käesolevas artiklis tuletame meelde, millised kolm traagilist õnnetust on viimase paari kümnendi jooksul tervet Eestimaad kurvastanud.

Kurkse retkel kõndis jääkülmas meres surmasuhu 14 noort meest

1997. aasta 11. septembril hakkas Baltpati elukutseliste sõdurite rühm Jaanus Karmi juhtimisel lõpetama õppust Vilets Elu. Luurerühma 22 sõdurit olid kaks päeva varem piirivalvekaatriga Pakri saartele sõitnud, et seal ellujäämisõppus korraldada. Peale saartel kavas olnud tegevuste oli Karmil plaanis tulla mandrile tagasi jalgsi läbi Kurkse väina. Tema ülem ideega kursis ei olnud, kuid Karm teatas kavast neid saarele viinud laeva kaptenile.

Keskpäeval hakati liikuma. Ilm oli ilus, päike paistis, puhus nõrk loodetuul. Veetemperatuur oli 14,5 plusskraadi. Väin on kolm kilomeetrit lai, aga kaartide järgi oli selles mitu madalikku, kus vesi ei tohtinud olla sügavam kui 1,4 meetrit. Nooremleitnant Karm arvestas, et ujuda ei tule rohkem kui paarsada meetrit ning pinnalpüsimiseks oli kavas täis puhuda ja köie külge ühendada kaasasolevad kummist veekanistrid.

Seotud lood:

Ootamatult kadus meestel põhi jalge alt juba siis, kui läbitud oli ainult pool kilomeetrit – veetase oli tõusnud rohkem, kui Karm arvestada oskas. Pärast kilomeetri läbimist oli merelaine kasvanud juba üle meetri kõrguseks ja hakkas rühma kursilt kõrvale ajama.

Pärast tunniajast ujumist oli juba mitu sõdurit väga väsinud. Karm koondas mehed vees kokku, et kaaslasi oleks parem toetada, ja rühiti edasi. Kuigi tagasi Pakri saartele oleks olnud lühem maa kui mandrile, ei saanud sõdurid tagasi pöörduda, sest varustusega ei olnud võimalik vastutuult ujuda. Ilma vee peal hoidva varustuseta oleksid väsinud mehed hoopis vee alla vajunud. Nii pididki nad edasi rühkima. Ainus, mida sõdurid teha said, oli kurssi muuta: suund võeti otse Kurkse sadamale. Nad tulistasid välja signaalrakette, aga neid ei märgatud kaldalt.

Loe veel

Luurerühma esimene liige hukkus kolm ja pool tundi pärast vette astumist. Pärast seda hakkasid ka teised üksteise järel merre vajuma. Kuigi esialgu püüti iga hinna eest koos püsida, lubas Karm kahel tugevamal ujujal ees ära minna, et jõuda Kurksesse abi kutsuma. Neid enam elusana ei nähtud.

Kella nelja ajal päeval kuulsid Kurkse sadamakapten Heino Kreintal ja tema poeg viimase jõuga vee peal püsivate sõdurite hüüdeid. Nad tõid oma väikeses paadis veest välja kuus sõdurit, neli meest veeti kaldale paadi järele seotud köie otsas. Üks luurerühma liige oli kaldale jõudes juba surnud ja teine suri sadamavahi majas elustamiskatsetest hoolimata.

Kohe algas merel suur päästeoperatsioon, kuid kedagi elusana ei leitud. Meri andis 12 kadunud mehe laibad välja nädala jooksul.

Foto: Rauno Volmar

Metanoolitragöödia. Poisikeste vargatemp, mis maksis 68 inimelu

Esimesed metanooliohvrid jõudsid Pärnu haiglasse 2001. aasta 9. septembri hommikul. Kell 5 hommikul leiti Liiva tänava ühiselamust esimene hukkunu. Kell 10 teatati surnust Iklas, kell 14 Pärnu linnas Suur-Jõe tänaval. Päeva jooksul suri kümme inimest ja haiglasse toodi 41 üliraskes seisundis metanooliohvrit.

Samal ajal käivitati suur politseioperatsioon, milles osalenud üle poolesaja politseiniku puistasid läbi kümmekond salaviina müügikohta. Õhtuks oli Pärnu haigla vastuvõtuvõime ületatud ja ligi 30 metanooliohvrit viidi Tallinna ja Tartu haiglatesse.

Järgmise päeva jooksul suri veel 15 inimest ja hukkunud ei mahtunud enam Pärnu haigla surnukuuri. Surdi veel mitme päeva jooksul, sest sihtgrupini ei jõudnud hoiatused, et liikvel on mürgine jook. Politsei töötas nii kiiresti, kui suutis, ja vähem kui nädalapäevad pärast esimeste mürgistusohvrite leidmist oli peaaegu kogu müügiahel tuvastatud ja süüdlased kinni peetud.

Kogu Eestit sügavalt vapustanud tragöödia sai alguse kahe nooruki lootusest hõlptulut teenida. Toona napilt üle 18-aastased Deniss Pletškin ja Robert Petrov töötasid Pärnumaa firmas, mis kasutas tootmises metanooli. Neil tekkis mõte ettevõtte hoovil valveta seisvatest mürgise vedelikuga tünnidest kasu lõigata.

Ettevõtmisse kaasati tuttav Sergei Maistrišin, kellele metanool odavalt maha müüdi. Maistrišin otsis vahendajaid ja jõudis salaviinaärika Aleksandr Sobolevini, kellele mürgine hundijalavesi etanooli pähe maha müüdi. Too jagas vedeliku kümmekonnale salaviina edasimüüjale, kes omakorda lahjendasid metanooli veega ja müüsid viina pähe edasi. Kogu tarneahel toimis kiiresti ja juba kolm päeva pärast vargust surid esimesed ohvrid.

Kokku tappis Pärnu metanoolitragöödia 68 inimest. Pärnu haiglasse jõudis 111 mürgistusega inimest, kellest suri 25 – suurema osa suutsid arstid päästa. 43 inimest suri mürgistusse oma kodus ega jõudnudki arstiabini.

Foto: Ingmar Muusikus

Lend number 103 pöördus igaveseks merepõhja

10. augustil 2005 oli Tallinnas päris koerailm. Puhus kõva tuul, mis peksis merel üles meetrised lained.

Viimsi elanik, kes sageli oli näinud helikopterit merel mööda lendamas, juhtus sel päeval nägema sündmusi, mis leidsid aset umbes nelja kilomeetri kaugusel. „Pealtnägija kirjeldas, et sel korral kuulis ta kopteri ebatavalist katkendlikku heli, mis erines tugevasti tavapärasest. Heli suunas vaadates ta kopterit siiski kohe ei näinud. Seejärel nägi ta kopterit pilvedest välja ilmumas. Kopteril oli nina veidi allapoole suunatud ja kopter laskus spiraalidena ning põrkus veepinnaga (kell 12.43 pealtnägija kella järgi), tekitades kaks kõrget veesammast.”

Saatuslik lend number 103 oli startinud kell 12.39 ja kestis probleemideta ligi kolm minutit. Siis kaotas punavalgeks võõbatud tiivikuga hõbedane lennumasin juhitavuse, püsis veel 37 sekundit õhus ja kukkus Soome lahe lainetesse.

Sikorsky tehase kopter S-76, Soome registreerimistähisega OH-HCI, pööras rattad ülespoole ja vajus merepõhja, mis on tolles paigas 45 meetri sügavusel. Kopteril olid avariiujukid, mis oleksid pidanud õhuga täituma ja sõiduki uppumast päästma, kuid neid ei õnnestunud või ei jõutud kasutada.

Pärast õnnetust algas kibekiire tegevus. Kõik avariiteenistused reageerisid viivitamatult, päästjad olid kohal nii ruttu, et seda ei suudaks uskudagi.

Foto: Andres Putting

Karm tõde oli see, et sõitjate ja meeskonna heaks ei saanud enam midagi teha ja päästa polnud kedagi. Kolm päeva hiljem tõsteti kopteri vrakk merepõhjast üles.

Koos kahe meeskonnaliikmega hukkus 14 inimest: neli eestlast, kuus soomlast ja kaks ameeriklast.

Majandusministeeriumi juurde moodustatud uurimiskomisjon töötas kolm aastat. 2008. aasta augustis avaldatud lõpparuanne nimetas õnnetuse tehnilise põhjuse: pearootori esiservo rike. Lihtsustatult öeldes on tegemist hüdraulilise võimendiga, mille kaudu kopteri piloodi juhtimisliigutused kanduvad edasi rootorile ehk tiivikule. Isegi kui kõik muu kopteris toimis laitmatult, ei olnud meeskonnal selle rikke tõttu võimalik kopterit juhtida ja halbade asjaolude kokkulangemise tõttu oli katastroof täielik.

Raamatut "Meie Eesti. 100 aastat" on võimalik hinnaga 15.90 eeltellida SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare