EV 100 nädalat | Kolm majanduskriisi, mil eestlastel on tulnud vöö koomale tõmmata või ülimas kitsikuses elada

 (10)
EV 100 nädalat | Kolm majanduskriisi, mil eestlastel on tulnud vöö koomale tõmmata või ülimas kitsikuses elada
Fotokollaaž

Delfil ja Eesti Päevalehel on Eesti 100. sünnipäeva auks valmis saanud suurformaadis juubeliraamat "Meie Eesti. 100 aastat", mis koosneb kõigist EV100 nädalat sarjas ilmunud artiklitest. Neis on nii rõõmu kui kurbust. Käesolevas artiklis meenutame kolme perioodi, mis olid meie rahva jaoks majanduslikult eriti keerulised.

1931 | Kuidas kõige rängem majanduskriis Eestimaa põllupidajani jõudis

Jaak Valge, ajajoolane

Põllupidaja Johannes Köster polnud mingi paanitseja. Seda tõestab kasvõi tema teenistuskäik Vabadussõjas. Ta oli eeskujulik sõdur, kes pärast sõja lõppu suunati allohvitseride kooli kuulipildurite roodu.

1900. aastal sündinud Johannes Kösterit ehk Köstri Juhanit, nagu teda kutsuti, ei ajanud närvi ka 1929. aasta sügisel ajalehtedes ilmunud lood New Yorgi pilvelõhkujate ülemistelt korrustelt alla hüppavatest pankrotistunud miljonäridest. Samuti ei häirinud teda finantskriisi Eestisse jõudmine – Diskonto Panga ja Kommertspanga kokkuvarisemised 1930. aasta lõpus ja 1931. aasta alguses.

Juhan ei võtnud tõsiselt linnast kuuldud kommunistide juttu, nagu oleks tegemist kohalejõudnud kapitalismi üldkriisiga. Ajalehtedest loetud kriisiteooriad tundusid talle ebaveenvad. Ta arutas neid sündmusi oma naise Juuli ja naabrimeestega ning koos jõuti järeldusele, et spekulantidest rahameestele pidigi pill pärast pikka ilu kätte tulema.

Seotud lood:

Põllumees on ju põline rikas ja kuidas saabki börsihindade kokkuvarisemine mõjutada näiteks lehmade piimaandi?

Piim – Köstri talu peamine müügiartikkel – veeti kümne kilomeetri kaugusele meiereisse, kus see masindati võiks ja saadeti linna kauplustesse ehk eksporditi Inglismaale ja Saksamaale. Piimamüügist saadud kroonidega maksis Köstri talu laenu osamakseid.

1930. aastal said Virumaa meiereid kilogrammi piima eest maksta keskmiselt 7,7 senti ehk viiendiku võrra vähem kui eelmisel aastal. Aga see oli veel üleelatav: lehmad lüpsid hästi ning endise summa saamiseks tuli pingutada ja rohkem piima meiereisse viia.

1931. aastal, kui piimahind endiselt langes, hakkas aga Köstri Juhan muretsema.

Jah, nüüd oli kriis päral ka Eestis ja Köstri talus. Hulk Euroopa riike devalveeris valuuta ja teine osa kehtestas sisseveopiirangud. Eesti oma raha ei devalveerinud, mis tähendas, et ekspordist „madalvaluutaga” maadesse sai Eesti tootja nüüd vähem kroone.

Järgmisel aastal langes meiereis makstav piima kilohind 3,8 sendile. Pudeli poeõlle ostmiseks tuli müüa peaaegu pool ämbrit piima.

Köstri talu ei oleks aidanud mõne teise talu kombel naturaalmajandusse tõmbumine, sest Maapanga laenu osamakseid tuli edasi maksta. Tõsi, tööjõud – sulased ja tüdrukud – oli linnades valitsenud tööpuuduse tõttu nüüd märksa odavam, aga see oli väike lohutus, sest põllumajanduslik tootmine ei tasunud enam üldse ära. Köstri Juhan sai aru, et talu aitaks Eesti krooni devalveerimine, aga ta pidi tõdema, et Eesti poliitikud olid majanduskriisi lahendamisel üsna mannetud.

1933. aastal hakkas maailma majandusolukord tasapisi paranema. Eestis sai murranguks krooni devalveerimine 1933. aasta juunis. Johannes ja Juuli Köster ei teadnud, et läbitud oli turumajanduse kõige rängem majanduskriis.

Foto: ajaloomuuseum


1990 | Poeriiulitel haigutav tühjus ja hinnatõus, mis pigistas hinge kinni

Maarja Pakats, Eesti Päevalehe toimetaja

„Hinnad jälle tõusid. Ja väga palju kaupu läks talongi peale. Selline hinnatõus pigistab hinge kinni, sest juba eelminegi oli kohutav. Ma ei tea, kuidas me edasi elama hakkame, ja väga paljudes peredes on asi hulga hullem…”

Nii kirjeldas üks lugeja Eesti Päevalehele saadetud päevikukatkendis 1991. aasta alguse olukorda.

Uue kümnendi esimesed paar aastat olid Eestile ühtaegu täis nii murrangulist vabaks saamise ootusärevust ja joovastust kui ka meeletut kitsikust, kus igapäevaelus pidi läbi ajama vaid piskuga.

Kaubandus lagunes järk-järgult lõplikult, elementaarseid toiduaineid sai poodidest ainult talongide eest ja piiratud koguses. Halvemal juhul polnud neid üldse saada. Palju ei puudunud sellestki, et Eestis oleks vallandunud näljahäda.

Loe veel

1990. aasta sügisel tarbimise kohta korraldatud küsitlusest selgus, et kaks kolmandikku rahvast polnud rahul puuviljade ja kohvi kättesaadavusega, enamik tundis puudust ka kalast, jahust, makaronidest, munadest, mannast ja riisist. Suitsumeestel oli tõesti raske oma pahet teenida: talongidega oli lubatud osta ainult viis sigaretipakki kuus. Talongid kehtisid enamiku kaupade puhul, kuid 56% ostjaid kurtis, et neil pole õnnestunud osta isegi nendega ette nähtud asju.

„Eile tõusid hinnad jällegi. Kõigile kaupadele lisati 10% käibemaksu. Kui mitte varem, siis nüüd usun ma küll, et meil hakkab varsti inimesi nälga surema. Neil, kellel on välismaal sugulasi või sõpru, on pisut kergem. Noortel peredel, kel palju lapsi, on aga eriti ränkraske. […] Ka töökohtadega on olukord väga halvaks läinud, aina rohkem on ilma tööta inimesi.”

1991. aasta alguseks oli pidev hinnatõus saanud tavapäraseks, olukorra tegi hullemaks jaanuaris NSVL-is korraldatud rahareform. Kerkisid ka piimasaaduste ja suhkru hinnad, tõsteti rongipiletite hindu.

Aprillis lasti hinnad Eesti turul ametlikult vabaks ja vallandus tõeline paanika: toidupoodidesse looklesid pidevalt järjekorrad. Poest polnud saada suhkrut, jahu, võid. Valimatult osteti kokku kõike, mida saada oli, kasvõi tagavaraks. Ilmselt võib nii mõnigi veel leida oma kapist toona varutud pesuseepi või kuivaineid.

Kesksuvel kaotati riiklik kokkuostusüsteem, mis tähendas paraku seda, et poodide toidukaupadega varustatus halvenes veelgi. Tagatipuks algas oktoobris-novembris kütusekriis, kus bensiini sai üksnes valitud kohtadest ja eraisik jäi sellest hoopis ilma.

Kokkuvõttes läks elu Eestis 1990. ja 1991. aastaga 3,3 korda kallimaks, kusjuures toiduainete hinnad kerkisid kolm korda, tööstuskaupade hinnad üle nelja korra. Inimeste ostuvõime kahanes järsult. Oma raha tulek 1992. aastal, läänemaade turuga sidemete taastamine ja nn kauboikapitalismi vaim hakkasid noore iseseisva riigi ja rahva rikkust aga tasapisi suurendama.

Foto: Põlva talurahvamuuseum

2009 | Majanduskasv –17% ehk Kuidas Eestit tabas ränk majanduskriis

Tanel Saarmann, Ärilehe reporter

Rahandusminister Ivari Padar kutsus 2008. aasta suvel kokku eksperdikogu, et saada teada, kuidas planeerida järgmise aasta riigieelarvet. Eksperdid prognoosisid, et tuleb 4,3% majanduskasv. Oh kuidas nad eksisid!

Padar meenutab, et küsis ekspertidelt kõige negatiivsema stsenaariumi, sest 4,3% tundus uskumatu. Ametlikuks prognoosiks sai 3%. „Nagu nüüd mäletame, sai 2009. aastal selle asja nimeks –17%. Nipet-näpet,” ütleb Padar nüüd naljatades.

USA kinnisvara- ja panganduskriisist alguse saanud globaalne surutis tabas Eestit valusalt. Pealegi terendas meile euroalaga liitumine, mis sundis valitsust ratsionaalselt käituma – üha rohkem poliitikuid ja tavainimesi sai aru, et eurole üleminek oleks turvagarantii.

Rahvas kartis. Ent eestimaalaste suhtumine oli siiski eluterve: saadi aru, et kriisi ajal peab taluma palgakärpeid ja vähem kulutama. Padar esines tihti teleris, sageli väsinud ja räsitud olemisega, ja kutsus inimesi üles mõistlikkusele. Ta rõhutas, et riigi rahakott on piiratud. Kui ei olda mõistlikud, võib juhtuda, et õpetajad saavad palka kahe kuu pärast. Inimesed said olukorrast aru, ütleb Padar nüüd.

SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel selgitab, et kriis sai alguse valest eeldusest, et USA kinnisvara hinnad ei saa kukkuda või kui kukuvad, siis vähe ja ajutiselt. Nutikamad nägid siiski ette, et kriis jõuab ka Eestisse, sest toona siin ainult kinnisvarast elatigi. Aga keegi ei tahtnud kriisist kuulda. Ka Koppeli ülemus kuulutas toona, et pidu on läbi, aga see ei jõudnud valitsejate kõrvu.

Swedbanki peaökonomisti Tõnu Mertsina sõnul oli palgakasv enne kriisi meeletu ja inimeste kindlustunne laes. Pangad jagasid laenuraha, sest eluasemete järele oli eufooriline nõudlus. Kodumajapidamistel ei olnud aga piisavalt puhvreid, et majandusšokiga toime tulla. Pealegi oli Eesti majandus tasakaalust väljas: siit läks märksa rohkem raha välja, kui tuli sisse. „Kokku kestis majanduslangus Eestis üheksa kvartalit, mis oli kahtlemata taasiseseisvusaja pikim kriis. Eesti majandus jõudis kriisieelse mahuni alles eelmisel aastal. Meil võttis see aega üheksa aastat.”

Eksperdid on nõus, et praegu on meie seis hoopis teine. „Palka saadakse päris asjade ehk ekspordi eest, mitte põllule „tordikarbi” ehitamisel labida najal tukkumise eest,” võtab Koppel muutused värvikalt kokku.

Ekspordi osakaal on märgatavalt suurenenud ja majandus on tasakaalus. Eluasemete hinnad on küll kõrged, kuid kui 2006. aastal sai Tallinnas ühe ruutmeetri 2,5 netokuupalga eest, siis 2016. aastal 1,6 eest. Pangad ei laota raha valimatult laiali. Oleme õppinud, aga nagu majanduses ikka, on uus kriis kuskil ootel.

Foto: Andres Putting

Raamatut "Meie Eesti. 100 aastat" on võimalik hinnaga 15.90 eeltellida SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare