Ülevaade: USB-ühenduse uusim tüüp C ja miks see tahab senised välja vahetada
Nii võiks esitleda hiljuti kuumaks teemaks muutunud uut USB standardit, mis kannab nime USB-C. Kuid mis see on ja kas see on ka kuidagi kasulik?
Paar nädalat tagasi esitles Apple kevadise pressikonverentsi raames uut MacBooki, mis on niivõrd õhuke, et mahutab ära ainult ühe USB-C pesa, kirjutab ajaveeb The Technorat.
See pole järjekordne Õunafirma patenteeritud standard, mida ühelgi teise tootja seadmel ei saa leida, vaid (nagu ehk nimigi reedab) universaalne järjestiksiin, mida meie hakkame tulevikus üsna tihti elektroonikaseadmetel kohtama.
Enne kui asume USB-C eripärasid uurima, tuleb selgeks teha, mis on see USB ning millised on selle eelkäijad.
Mis on üldse USB?
USB ehk Universal Serial Bus (maakeeli universaalne järjestiiksiin) on standard, mille alusel elektroonikaseadmete tootjad lisavad oma seadmetele universaalsed ühenduspesad. Seda siis selleks, et näiteks tootja A arvutiga saaks ühendada tootja B mälupulga või arvutihiire.
USB sündis 1994. aastal ning massidesse jõudis 1998. aastal, selle andmevahetuskiirus on 12 MB sekundis. Kaks aastat hiljem nägi ilmavalgust meile rohkem tuntud teise põlvkonna esindaja, USB 2.0, mis suudab edastada andmeid kiirusel 480 MB sekundis.
USB 3.0, mis ilmus 2008. aastal ning mis on tasapisi välja vahetamas oma vanemat venda, on eelnevast ligi kümme korda väledam, see suudab edasi kanda ühes sekundis 5 GB infot. Üsna hiljuti, 2013. aastal esitleti versiooni 3.1, mis edastab andmeid kiirusel 10 GB sekundis.
Kuid lisaks põlvkonnale ning kiirusele jaotuvad järjestiksiinid ka tüüpide alusel. Praegusel hetkel on kõige levinumad A ja B tüüpi järjestiksiinid, mis omakorda jaotuvad suuruse järgi kolmeks: standardne, mini ja micro.
A-tüüpi USB pistikud on kõige standardsemad ühenduspordid: suured korrapärase ristküliku kujulised pesad, mis on olemas praktiliselt igal arvutil ning vastavad pistikud on praktiliselt igal klaviatuuril, arvutihiirel ja mälupulgal. Sellist tüüpi USB on omane 2. ja 3. põlvkonna järjestiksiinile.
Kuna USB 2.0 ja 3.0 pordid on täpselt sama suurusega, saad sa vabalt pista vanema põlvkonna mälupulga uude kiiremasse pessa. Sama reegel kehtib ka vastupidises olukorras.
A-tüüpi USB on saadaval kolmes suuruses, kuid Mini ja Macro suurustes siine esineb haruharva. USB 3.0 ei ole saadaval Mini-suuruses.
B-tüüpi USB on korrapäratu nelinurga või kuusnurga kujuline pesa ning pistik, mis esineb eelkõige printerites, skännerites, koopiamasinates ning muudes kogukates seadmetes.
Micro- ja mini suuruses B-tüüpi konnektorid on sulle vast rohkem tuttavad, need esinevad tahvelarvutites, e-lugerites, nutitelefonides ning muudes õhukestes ning mobiilsetes seadmetes.
Tänapäevastel masinatel ei kohta enam USB-B Mini-pordiga seadmeid. Küll aga on Micro-suurusega pordid saadaval nii USB 2.0 kui ka 3.0 puhul, ent natuke erineva suurusega.
Micro USB 3.0 otsik on eelkäija omast veidi laiem. Küll aga mahub Micro USB 2.0 noorema venna USB porti ilusti ära.
Milles poolest C teistest parem?
USB-tüüp C eristub eelkõige selle poolest, et sellel on ainult üks suurus, mis on üsna sarnane Micro USB omaga.
Väike suurus võimaldab seda rakendada nii mobiilseadmetel, arvutitel kui ka printeritel ja koopiamasinatel.
Uus standard C põhineb USB 3.1 tehnoloogial. Selle andmeedastuskiirus on 10 GB sekundis, mis on kaks korda kiirem kui USB 3.0 ning ligi 20 korda kiirem kui USB 2.0 oma.
Uus vahend on piisavalt võimekas, et edastada sujuvalt suuremahulist meediasisu, näiteks heli ja 4K-videot. Seega võib USB-kaabel asendada HDMI-d, Thunderbolti ja muid meediaedastuskaableid.
Tüübi C kaabel on ka piisavalt võimekas, et mitte ainult edastada filme ja muusikat, vaid ka elektrivoolu.
USB kaudu saab praegu laadida ainult vähese energianõudlikkusega seadmeid nagu telefone ning tahvelarvuteid. USB-C on võimeline edastadama 100 vatti elektrienergiat, mis tähendab, et ühe USB-laadijaga on võimalik laadida telefoni, kaamerat, tahvelarvutit ja sülearvutit.
Kolmandaks, USB-C pistik läheb auku esimese katsega, kuna seda saab uut tüüpi pesasse toppida mõlematpidi. Nüüd kulub meil vähem närve ja aega selle ülesande täitmiseks.
USB-C miinused
Kuna C on üsna värske asi, siis on üsna loomulik, et esineb probleeme kohandumisega.
Selline standard on veel üsna vähe levinud, seadmeid, millel on just sellised pordid, on vaid käputäis.
Ning kui sul ongi sellise pordiga varustatud seade nagu uus MacBook või Chromebook Pixel, tuleb sulle standardsuurusega mälupulga arvutiga ühendamiseks muretseda adapter, mis on hetkel kallis ja mille kasutamine väljaspool kodu on üsna tüütu.
Teine võimalik probleem on turvalisus. Nimelt ohustab aparaate selline elukas nagu BadUSB. See on pahavara, mis suudab ennast USB-seadme püsivarasse peita, nii et viirusetõrje seda ei märka ning samas saab see pahalane üsna palju pättust teha. USB C, mida võib hakata kasutama nüüd ka seadme laadimisel, aitab selle pahavara levikule kaasa.
Sa küsid, kuidas?
Nutikas arvutikasutaja mõistab, et igat ettejuhtuvat mälupulka ei tasu arvutisse toppida, ka mitte sõbra oma, kuna see võib igat pahavara sisaldada. Küll aga on sülearvuti laadija jagamine üsna harilik nähtus, sest mingisugust ohtu selles ei nähta.
Kräkker saab aga laadija püsivara üsna lihtsasti muuta ning lasta seda koolis või kohvikus ringi käima. Samal ajal, kui pahaaimamatu inimene laeb oma raali võõra laadijaga, nakatub tema seade pahalasega. Sealt võib viirus levida teistesse seadmetesse, koguda või hävitada andmeid ning teha muid sigadusi.
Kõige hullem on antud olukorras see, et kasutaja ei saa arvutit taolisest sellisest ohust praktilselt kuidagi kaitsta. Ainuke võimalus on võõraid mitte usaldada ning kasutada oma laadijat ning USB-seadmeid.
Kokkuvõte
Nagu näed kaasneb USB C-tüübi kasutuselevõtuga üsna palju plusse. See on kiire, mugav, kompaktne ja teeb meie elu kergemaks. Pole vaja pidevalt ringi käia eraldi telefoni-, sülearvuti-, tahvelarvuti- ja kaameralaadijaga, kui on olemas kõik-ühes-laadija ja andmeedastusvahend.
Küll aga ma usun, et ka USBd ootab samasugune saatus nagu disketti, VHS-kasseti ning CDd. See on siiski ajutine andmevahetusseade, vaheetapp enne liikumist täiesti juhtmevaba standardi juurde.
Kas meil on uut standardit üldse vaja, kui tehnoloogia on piisavalt arenenud, et me võiksime USB rahule jätta ning tegeleda hoopis juhtmevaba andmeedastus- ja laadimisvahendite arendusega?
