Objektiivi vahetamine on juba iseenesest tülikas tegevus ja selle protsessi käigus satub kaamera korpusesse tolmu. Reisile minnes muutub mitme objektiivi kaasastassimine – rääkimata nende vahetamisest – eriti tüütuks ja väsitavaks tegevuseks, kirjutab Digitest.ee.

Kõige selle tõttu on fototootjad valmistamas nn supersuumobjektiive, mille eesmärk on lihtne – et kõik pildid saaksid ühe objektiiviga tehtud.

Siin üle vaadatav Tamron 16-300 mm f/3.5-6.3 DI II VC PZD Macro on hetkel maailma kõige võimsaim supersuumobjektiiv. Selle suumikordajaks on 18,8 ning fookuskauguste vahemikuks on muljetavaldavad 16-300 mm (35 mm ekvivalendina).

Oluline on siin tähele panna, et vahemik algab 16 mm juurest – see tähendab, et selle objektiiviga saab pildistada märgatavalt laiema vaatenurgaga kaadreid kui standardsete 18-55 mm komplektobjektiividega või konkureerivate supersuumidega.

Lisaks fookuskauguste vahemikule on sel objektiivil veel rida hüvesid ja ka miinuseid, mida täpsemalt vaatame.

Enne, kui objektiivi lähemalt vaatama asume, tahan selgeks kirjutada ühe olulise aspekti. Nimelt pildi teravus. Juba füüsikareeglite järgi on seatud nõnda, et mida suurem on objektiivi suum ehk fookuskauguste vahemik, seda pehmem on selle objektiivi joonis. Kõige teravamad on loomulikult fikseeritud fookuskaugusega objektiivid, millega suumida ei saagi.

Supersuumidelt sellist teravust oodata ei saa ja nõnda on ka Tamroni 16-300 mm joonis pigem pehmemat tüüpi. Seetõttu ei leia 100% suurendusega fotosid uurivad “pikslipiilujad” sellest ülevaatest endale meelepäraseid pilte.

Ei peagi leidma, sest selle objektiivi peamiseks ülesandeks ei ole maksimaalne teravus, vaid maksimaalne paindlikkus ja pildistamismugavus.

Supersuum on alati kompromiss pildistamismugavuse ja pildikvaliteedi vahel. Kui hästi Tamronil see kompromiss korda läinud on – seda nüüd uurima asumegi.