Ütlen siinkohal kohe ära, et nii tema teooria kui ka Samsungi odavama keskklassi telefonide ärimudeli on segi paisanud heade näitajatega Hiina telefonide tulek. Nii ostiski sõber sellel aastal esimest korda Huawei alambrändi Honori telefoni ning on sellega väga rahul - keskklassi telefonidest on "hiinlased" poole sammu võrra ees ning ka hind on poole sammu võrra kõrgem.

Tulles aga tagasi Galaxy A7 juurde, siis ka see on sellegipoolest väga hea telefon. Tarkvaraliselt on telefon äravahetamiseni sarnane Samsungi viimase Note9 lipulaevaga ning kasutuskogemuse poolest suuri erinevusi justkui ei olegi, kui puutepliiatsi puudumine, kehvem kaamera ja väiksem ekraan välja arvata.

Samsung A7

Mulle Samsungi tarkvara meeldib, see on loogiline ja arusaadav, kuid võiks sisaldada vähem bloatware'i, ehk soovimatuid programme, mis just lühitestide puhul väga häirivad on - pidevalt tulevad ette kõiksugu privaatsuspoliitika nõusolekud ja muud häirivad teated. Selles osas arenguruumi veel on.

Riistvara poolest on telefon tugev - kuni 6 GB muutmälu, suur 6-tolline FHD+ AMOLED-ekraan, ja kuni 128 GB sisemälu. Pigem head näitajad, kuid nagu öeldud, tänapäeval juba mitte midagi erilist. Kasutuskogemus on aga mõnus ja probleemivaba. Aku on ka arvestatav, kokku 3300 mAh suurune ning võimaldab umbes päeva või pooleteise pikkust probleemideta kasutust.

Ka vigurid on olemas

Et mitte tavaliste keskklassitelefonide kaoses ära kaduda, on Samsung lisanud ka paar erilist vidinat. Näiteks on telefonil tagupaneelil kolm kaamerat, kuid tegemist on pigem turundusliku nipiga. Piltide kvaliteet märgatavalt parem ei ole, pigem võiks öelda, et kaamerad on kehvapoolsed ja teevad halvemates valgusoludes häguseid pilte. Lainurkkaamera aga on vinge ning võimaldab piltidele mahutada terve hulga inimesi või asju.

Samsung A7

Samsungi kaamerate puhul on üks asi, mida ma olen täheldanud - erinevaid funktsioone ja vidinaid on liiga palju ning inimene lihtsalt unustab ära, et need eksisteerivad. Näiteks ei tule juhtudel, kus lainurkkaamerat funktsionaalselt kasutada saaks, pea kunagi meelde, et telefonil see funktsioon olemas on ning seetõttu ei ole sellest palju abi. Rääkimata kõiksugu AR-emojidest ja muudest pisitrikkidest, millega enamik inimesi ilmselt midagi peale hakata ei oska. Kuid võib olla on siinkohal viga lihtsalt minus.

Ka sõrmejäljelugeja on teistsugune, kui harjumuspäraseks saanud on. Uuel Galaxy A7-l paikneb see telefoni külje peal, mis tundub kasutusmugavuse poolest väga hea mõte. Rõhk sõnal "tundub", sest kuigi lugeja on tõesti hea koha peal ja palju paremini sõrmega kättesaadav, kui tagupaneelil või ekraani alaosas olev sõrmejäljeluger, nõuab küljel asuva lugeri disain, et see oleks kitsas (sama kitsas kui telefon ise).

Sõrmejäljelugeja on kõige vasakpoolsem nupp ning täidab nii sisselülitamisnupu kui ka sõrmejäljelugeja funktsiooni

See omakorda tähendab seda, et lugeja on võrdlemisi ebatäpne ning õige sõrme koha lugejale saamine on probleemne. Mitmel korral nägin telefoni ekraanilt sõnumit, et viis katset sõrmejälge tuvastada on täis saanud ning seetõttu pean ma kasutama PIN-koodi. Mõte on hea, teostus mitte nii hea.

Kellele see telefon on mõeldud?

Tegelikult on selliseid inimesi, kes Samsungi keskklassi telefone ostavad üpris palju ning arvestades uue Galaxy A7 võimekust ei saa neid tegelikult selles süüdistada. Samsungi telefonid on võrreldes "hiinakatega" kindlasti oluliselt rohkem kindla peale minek ning kui telefon on vaid tarbeese, on hinna-kvaliteedi suhe üks parimaid turul.

Samas, täpselt nagu minu sõbra teooria kohaseltki, tuleb selliste telefonide puhul umbes aastas korra telefoni vahetada. Kuna telefon on aga umbes kolm korda odavam, kui tänapäevased tipptelefonid, mille hind kerkib kohati isegi neljakohaliseks, ei tohiks selline kasutusmudel rahakotile liiga teha.