Digivideo kirev maailm ajab juhtme kokku? Haarame sabast ja uurime värki!
VHS-video ajastu tõi kaasa kodused videokaamerad ning (tõsisemal juhul) tundidesse ulatuvad koduvideod, mille juures oli tihtipeale esmatähtis just filmimisrõõm. Ajad on nüüd aga muutunud ja videomaratonid asendunud minutitepikkuste lühiklippidega, mida laetakse videoportaalidesse igas tunnis tuhandeid.
Enne aga, kui päästikule vajutada, pole paha teada, millise resolutsiooni ja vorminguga see lõpeb.
Video fotoaparaadist
Taskufotokate puhul on resolutsioone laias laastus kaks – VGA (640 x 480) pildipunkti või HD ehk kõrgterav. Kõrgterav ehk kõrglahutus jaguneb omakorda kaheks – n-ö tavaline HD ehk 720 pildirida (720 x 1280 pikslit) ja Full HD ehk 1080 pildirida (1080 x 1920 pikslit).
Loomulikult, mida rohkem ridu, seda teravam ja ilusam saab video, ent rohkem teravust tähendab mahukamaid faile ning suuremaid nõudmisi seadmetele.
Kes vähegi digipiltidega tegelenud, teab, et levinuim fotovorming on JPEG. Paljud taskufotoaparaadid salvestavad ka videoid sarnase nimega vormingus M-JPEG. M tähendab motionit (ing.k liikumine) ning M-JPEG videofail on sisuliselt lihtsalt kogum järjestikustest JPEG-piltidest.
M-JPEG miinus on mahukus – näiteks 25 kaadrit sekundis tähendab 25 pildi jagu ruumi video iga sekundi kohta. Taolist pakkimistüüpi nimetatakse intra-frame pakkimiseks – kaadrisiseselt kujutist pakitakse, ent iga kaader on eraldi pildina vaadeldav.
Intra-frame pakkimine on kasutusel ka SD-lahutusega (576 x 720) DV standardi puhul, milles salvestavad digitaalsed kassettkaamerad. Tõsi, neid enam kodukasutajale mõeldud segmendis just palju ei kohta.
Intra-frame pakkimise suur pluss on materjali hea monteeritavus arvutis – nõuded riistvarale pole suured. Seda just põhjusel, et iga kaader on salvestatud eraldi pildina (erinevalt kohe jutukstulevast MPEG-vormingust).
Kõrgterava video puhul intra-frame pakkimisest enam ei piisa – vähemalt mõistlikke failisuurusi silmas pidades – ja appi tuleb nn inter-frame pakkimine. Nagu nimestki arvata, ei suruta andmeid enam iga kaadri ulatuses ulatuses, vaid võetakse ette mitmest kaadrist koosnevad grupid. Kui järjestikused kaadrid sisaldavad sarnast pildiinfot, siis seda järgnevates kaadrites n-ö topelt ei salvestata – lihtsustatult öeldes salvestatakse ainult (olulisemad) pildimuutused.
Olenevalt pakkimise astmest salvestatakse iga teatava arvu kaadrite järel täiskaader ning siis jälle rohkem-vähem muutusi selle suhtes. Taoline lähenemine võimaldab videovoo mahtu küll kordades tõhusamalt vähendada (kvaliteedi arvelt), ent muudab hilisema töötluse tülikamaks, sest n-ö iseseisvaid infokaadreid on vähe ning sisuliselt tuleb kogu videovoog enne töötlust (või selle ajal) lahti pakkida.
Just inter-frame pakkimist kasutavad kõik MPEG-vormingu variatsioonid – levinuimad neist on MPEG4 ja MPEG2. Naiivne oleks loota, et ühele MPEG-standardile vastaks vaid üks vorming, näiteks MPEG-4 alla liigituvad nii H.264-, DivX- kui Xvid-nimelised pakkimismeetodid. Neis salvestatakse reeglina kas SD (nn standard definitsioon, 576 rida) või 720p HD (720 rida) videot ning enamasti on need kasutusel just fotoaparaatides.
MPEG-4 n-ö konteinerformaadid on enamasti AVI (DivX ja Xvid), MP4 ja MOV (H.264). Erinevalt n-ö päris videokaameratest pole fotoaparaadid (ja nende sensorid) mõeldud pikkadeks salvestusteks ja nii sobivad eelnimetatud vormingud fotokatesse väga hästi. Seda põhjusel, et neis vormingutes salvestatav katkematu videoklipp saab olla täpselt nii pikk (mitte pikem), kui üks fail mahutab.
Failide teoreetiline tippsuurus (FAT32) on SD-kaartides 4 GB – tulenevalt failisüsteemi arhitektuurist. Kusjuures osa fotoaparaate-kaameraid suudab toime tulla vaid kuni 2 GB failidega. Olenevalt video pakkimisastmest ja resolutsioonist võib aga üks 2 GB fail mahutada kõigest mõniteist minutit videot.
Taolisi klippe saab enamasti probleemivabalt vaadata arvutiga (kaasaegne arvuti oskab neid reeglina maha mängida täiendava tarkvarata) ja uuemate teleritega, ühendades fotoaparaadi HDMI-kaabliga või pistes mälukaardi otse teleri kaardilugejasse – kui see muidugi on teleril olemas. Pole ka võimatu, et fotoaparaadi saab teleriga ühendada USB-liidest kasutades – seda aga, milliseid faile televiisor kuvada oskab, selgitab kõige kindlamalt proovimine.
Kui on aga soovi klippidest pikem stoori kokku lõigata, tuleb need loomulikult arvutisse kopeerida ning kasutada mõnd videotöötlustarkvara. Aga nagu eespool öeldud – MPEG4-vormingu montaaž eeldab vähemalt tugeva keskmise suutlikkusega (või pigem kiiremat) arvutit ning kvaliteediski tekib (küll väike) langus paratamatult.
Paljud mobiilid võimaldavad klippe kohe netikeskkondadesse (YouTube, Vimeo jt) laadida. Sellisel juhul tasub lihtsalt arvestada, et mida "teravam" ja pikem video, seda mahukam see on ning seda kauem võtab üleslaadimine aega. Muidugi, mobiiliga asjatades tuleks kindlasti omada mahupiiranguta fikseeritud kuutasuga andmesidepaketti. Veebikeskkonnad teisendavad klipid ise sobivasse formaati ning "operaatoril" ei tule reeglina lühendite rägastikus pead vaevata.
Video videokaamerast
Videokaameratega saab aga salvestada nii pikalt, kuni kaardil ruumi jagub. Kaamerad oskavad n-ö lennult ühe videofaili lõpetada ja salvestust uuesti jätkata – ilma et salvestus katkeks.
Eesnimetatud vormingute puhul oli asi suhteliselt lihtne – üks klipp on lihtsalt üks fail, mida arvutid mängivad enamasti maha probleemideta. HD-videokaamerate salvestised enam nii "arusaadavad" pole – vähemalt esmapilgul.
Olenevalt HD-kaamera tüübist on neis kasutusel HDV või AVCHD vorming, osades (Sony ja Panasonicu) fotoaparaatides ka AVCHD-Lite. HDVd kasutavad MiniDV lintkassetile salvestavad HD-kaamerad ning failide ja formaatidega tuleb sel juhul möllama asuda alles siis, kui video kaamerast FireWire'i liidest pidi arvutisse siirata.
Kui kassette jätkub ja montaažimõtteid pole, pole ka arvuti järele mingit vajadust – kaamerat saab alati ühendada teleriga ja videomeenutusi kohe vaadata. Kui aga sobiv tarkvara olemas, saab video digitaalsel kujul kaamerast arvutisse tõmmata.
Loodavate HDV-videofailide laiend on M2TS või MTS. Need on MPEG-2-failid ja need on vaatamata inter-frame pakkimisele töötluseks siiski palju sobivamad kui MPEG-4. Põhjus lihtne – MPEG-2 on oluliselt vähem kokku pressitud kui MPEG-4 ning seetõttu kohtab tänagi poolprofisegmendis palju just HDV-kaameraid. Muidugi, HDV-kaamerad on võimelised salvestama ka vana head DV-formaati ning kui SD 576realisest resolutsioonist piisab, sobib töötluseks intra-frame meetodil vähe pakitud DV-standard kõige paremini.
Enamikes tänastes taskukaamerates on aga kasutusel mainitud AVCHD – Advanced Video Codec HD vorming. Sama MPEG-4 koodek on kasutusel ka Blu-ray-plaatides ja selles pakitakse kõvasti. Võrdlusena – kui 576 x 720 resolutsiooniga SD DV ja 1080 x 1440 HDV andmevoo maht on ca 25 MB/s, siis kõrglahutusega 1080 x 1920 AVCHD jaoks piisab kõigest ca 15 MB/s. Paljud kaamerad võimaldavad ka pakkimise astet muuta.
AVCHD-kaamerast kaarti arvutisse pistes avaneb esmapilgul küllalt segane kataloogide rägastik. Selles sigrimigris on süüdi Blu-ray spetsifikatsioon, millele AVCHD-kataloogide ülesehitus vastab, ent mis pole ikkagi erinevate tootjate lõikes päris sama. Mis omakorda tähendab, et näiteks ühe brändi kaamera oskab teise sama marki kaameraga (mälukaardile) salvestatud AVCHD-videot mängida, ent teise brändi AVCHDst ei mõika mõhkugi – olgugi et videofail ise on tegelikult sama vorminguga. AVCHD konteinerformaat on MTS ning kui arvuti nendega midagi ei oska peale hakata, on abiks enamikke koodekeid tundev ja tasuta allalaetav videopleier VLC-player.
AVCHD-videote arhiveerimise puhul tasub aga salvestada kogu kataloogide süsteem, mitte ainult videofailid. See on oluline, kui tahetakse videoid (mälukaardile tagasi kopeerides) näiteks AVCHD-kaameraga uuesti vaadata vms.
Sellisel juhul on kõige kindlam kasutada kaameratega kaasatulevat tarkvara. Nendega on võimalik kaamerast (mälukaardilt) video arvutisse laadida ning arhiveerida, ilma AVCHD-kataloogide hingeeluga lähemalt tutvust tegemata.
Pole ka võimatu, et selle tarkvaraga saab klippide alguseid-lõppe trimmida ning soovi korral video mõnesse teise vormingusse konverteerida. AVCHD-faile saab ka DVD-plaadile kirjutada ning taasesitada Blu-ray mängijaga – olenevalt pakkimisastmest mahub ühele 4,8 GB DVD-le kõrgteravat videot poolest tunnist kuni ühe tunnini.
Loomulikult, kui on olemas Blu-ray-kirjutaja, saab AVCHD-failidest ka Blu-ray plaate kirjutada. Aga nagu öeldud, AVCHD-failide monteerimine eeldab võimekat arvutit, isegi tänases mõistes.
Saadaval on ka eraldiseisvad salvestajad-plaadikirjutajad, millega saab mälukaartidelt või kaamerast kõrgterava video DVD-plaatidele kirjutada, taoliste n-ö HD-DVD-plaatide vaatamiseks peab aga olema Blu-ray-pleier.
Kui pärast selle kirjatüki läbilugemist tundub, et asjad läksid hoopis segaseks, pole kahjuks midagi lohutavat öelda – erinevates vormingutes-formaatides orienteerumine käib tänase infoajastuga käsikäes ning neist pole enam pääsu vaat et ühelgi alal.
Aga nähkem asja helgemat poolt – videohobiga tegeledes saabub IT-spetsi haridus justkui möödaminnes!
***
Veelkord pakkimisest
Intra-frame pakkimise puhul (MPEG) analüüsitakse järjestikuseid kaadreid ning salvestatakse muutusi key-frame’i (iseseisva täiskaadri) suhtes. See salvestatakse iga teatava arvu kaadrite järgi. Kui pildis on ühtlase tooniga alad, näiteks taevas, jagatakse need suuremateks piksligruppideks, mitte ei salvestata iga piksli infot eraldi. Mida rohkem pakitakse, seda suuremad taolised piksliplokid on ning taasesitatavasse videosse võivad tekkida tüüpilised ruudukujulised artefaktid.
Intra-frame’i meetodil pakitud video monteerimine vajab kõigepealt videostriimi lahtipakkimist ning kõikide kaadrite taasloomist, mis eeldab täiendavat arvutivõimsust. Iga taolise pakkimise-lahtipakkimisega kaasneb ka kvaliteedikadu. Kui on soov eelkõige tegeleda just video hilisema töötlusega, on kodustes oludes mõistlik kasutada DV- või HDV-formaati.
Viimases on küll samuti kasutusel inter-frame pakkimine, ent standard ise on "lihtsam" (MPEG-2), pakkimisaste tunduvalt väiksem ning ka arvuti riistvarale nõuded tagasihoidlikumad.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!