Vaatluse alla tulevad hoopis sellised arvutusmasinad, mis kannavad inglise keeles nimetust rugged PC, Notebook, PDA või Handheld. Mis nad on ja kelle jaoks mõeldud, seda püüamegi tutvustada.

Sõnale rugged pakutakse tõlkevastetena nt vastupidav, robustne, karm ja sitke, kuid ükski neist ei ole just päris täpne (ehk mõtteainet uutele "taristu"-meestele?).

Vastupidav on ehk liialt lai ja lohisev, kuigi võib-olla neist täpseim; robustne aga seostub meie keeles tahumatu kirvetööga, mida need masinad kohe kindlasti pole. Karm vihjaks nagu tingimustele, milles nad on loodud töötama – olgu selleks karmid kliima- või muud keskkonnatingimused (tolm, niiskus, vibratsioon ja põrutused, ekstreemsed temperatuuriolud jne), mis on ka õige.

Selliste masinate areng algas 1990ndatel aastatel ja sai suurema hoo sisse aastatuhande vahetuse paiku. Meenutagem kas või eelmise sajandi Bondi-filme – Bond pildistab uusima telefoniga midagi olulist, saadab selle MI6-de, seal tuustib saalitäis arvutit infot ning mõne aja pärast sahiseb Bondi imeauto faksiaparaadist vastus ta päringule. Internetti kaasaegsel kujul ning selles olevaid kiireid andmebaase siis veel polnud.

Vaadake aga selle aastatuhande omi – Bond klõpsab oma telefon-superarvutiga pildi kahtlasest tüübist, siuh! on see üle satelliitside interneti abil tuvastatud ja minut hiljem saab juba M oma kabinetis kurikaela kohta info koos kogu olemasoleva andmebaasiga.

Seega, kui on vajadus teenuste järele, siis on ka mobiilsed arvutid kohal nagu viis kopikat. Ent kohad pole võrdsed. Kus ärimees oma sülearvuti soojas toas puhtale lauale seab, pole selliseid ohtusid, mis varitsevad välitingimustes töötajat näiteks tolmuses ja niiskes laos, sõdurit lahinguväljal kõrbes, džunglis või arktilises kõrgmäestikus, veepritsmete pilves kihutavat kaatrijuhti või metsaradadel mudamülgastes kihutavat off-roaderit.

Igale masinale oma koht

Enimlevinud ongi kaasaskantavad karmid masinad, mida suuruse järgi võib jämedalt liigitada kolme klassi: süle- (notebook), tahvel- (tablet) ja pihuarvutid (handheld, PDA).

Vastupidavuselt jaotatakse neid taas üldisemalt kolme klassi: rugged (ka full rugged), semi-rugged ja business rugged (ehk maakeeles siis täisvastupidavad, poolvastupidavad ning vastupidavad äriklassi masinad).

Elualad, kus tegutsejad vajavad karme masinaid: sõjandus ja militaarsfäär, õiguskaitse- ja tolli- ning piirivalveorganid, kaitseteenistused (tuletõrje, kiirabi, päästeteenistus jne), välitööd (teadus, metsandus, kaevandus, põllumajandus, telekommunikatsioon jpm), maismaa-, mere- ja lennutransport, keerukamate tingimustega tootmine ja lao- ning logistikaasutused jne jne.

Paljud mitte just väga karmides tingimustes tegutsevad firmad on püüdnud kokku hoida ja kasutada n-ö tavalisi seadmeid, kuid uuringud on näidanud, et kui kasutustingimused erinevad tootja poolt ette nähtust palju, on odava esialgse soetushinnaga tehnika kokkuvõttes kallim kui rugged-klassi oma.

Uuringute põhjal on TCO (Total Cost of Ownership) ehk maksumus omanikule olnud kallima soetushinnaga rugged-pihuarvutite puhul 33%, rugged-sülearvutite korral aga kokkuvõttes koguni 36% soodsam. Miks see nii on, teeme paari lihtsa näitega selgeks.

Oletame, et suurfirma kasutab oma moodsates logistikaladudes Euroopas tavalisi pihu- ja sülearvuteid ning kõik laabub kenasti. Nüüd rajab see firma oma uue logistikakeskuse troopilisse džunglipiirkonda (mets ja mürkmaod on küll piisavalt kaugele tõrjutud), kus küllastumispunktini ulatuv õhuniiskus valitseb suurema osa ajast ja paduvihmavalingud sööstavad alla vaid minutite jooksul n-ö selgest taevast.

Euroopas end kenasti näidanud arvutipark roostetab ja ajab "amprihaisu" välja juba esimesel nädalal, aga tootja keeldub neid garantiikorras vahetamast, kuna ekspluatatsioonitingimusi on jõhkralt rikutud. Kaubad jäävad õigeaegselt tarnimata ja ootavatele klientidele tuleb maksta leppetrahve ning – jätkake musti stsenaariume nagu meeldib.

Kokkuvõttes on "kokku hoidnud" firma kaotanud oluliselt rohkem raha ja töövõimeline arvutipark tuleb tal ikkagi muretseda. Parem ärme mõtleme sellest, kui taolist "kokkuhoidu" oleks teinud armee või tuumajaama haldusfirma.

Ühte sellist ultra-rugged klassi masinat XtremeTechilt oli meil võimalik Maatriksi ajakirja aegadel testida ja ta üllatas tõesti: käiva filmiga masin sai uputatud vanni poolemeetrisesse vette, kus ta rahulikult pildinäitamist jätkas.

Üks loodusfotograaf suundus temaga talvisele metsaretkele, kus masin pidas lumise kännu otsas internetisidet ja laadis pilte, seejärel läks fotograaf talusauna, kus pärast veidikest soojenemist läks aparaat koos mehega saunalavale leili võtma, ja ikka töötas, ja töötas järgmisel päeval ja edaspidigi. Proovimata jäid vaid kõrbe- ning kõrgmäestikutingimused, kuna neid Eestist lihtsalt ei leia.

Standardid karmidele masinatele

Nende spetsifikatsioonides on levinuimad juba 1962. aastal vastu võetud ja pidevalt täiustatud standardid MIL-STD-810 (näitab sobivust militaarsetele keskkonnatingimustele) ning MIL-S-901 (iseloomustab löögi-, põrutus- ja šokikindlust, viimast ka eri kaugustel eri lõhkeainekoguste (TNT) lõhkamistel).

Kui masin juba neis tingimustes vastu peab, siis rahumeelsematest tingimustest ja keskkondadest me parem ei räägigi.

Kuid tsiviiltarbes pole meil alati kogu seda karmust alati vajagi. Ülaltoodud näites on kriitiliseks nõudeks väga hea vastupidavus kõrgele õhuniiskusele ning ekraanile kallatavale veele (vihm), samas oletame, et firma asukohas pomme ei loobita ja kõrbelik tolmutorm on seal sama tõenäoline kui meil Alutaguse laanes.

Rugged-arvutite tootjad on neid valmistanud erinevates konfiguratsioonides ja iseloomustavad masinate vastupidavust IP-reitinguga. See kood (IP-code, Ingress Protection Rating) väljendub Ipxy-kujul, kus x tähistab vastupidavusklassi mehaaniliste osakeste ründele vahemikus 0–6 ja y tähistab vastupidavust niiskusele ja veele vahemikus 0–8. Mida suurem on number, seda parem vastupidavusklass, 0 viitab kaitse puudumisele.

Tolmukaitses on tipus klass 5 (pole veel täielik) ja klass 6 (täielik kaitse tolmu sissetungimise eest). Korralik veekaitse algab klassist 4, klass 5 hoiab ta tervena ka veejugade eest (looduses tugev paduvihm), 6 on veelgi parem ning klassid 7 ja 8 lubavad juba masina täielikku vettesukeldumist (esimesel juhul kuni 1 meetrini, teisel juhul üle 1 meetri vastavalt tootja toodud tingimustele).

Standardeid on loomulikult palju enam ja riigiti veel eriti, kuid neid me siin esitama ei hakka. Kaks tähtsamat on teil aga teada, orienteerumaks masina kaitstuses, ja kellel on vaja mingeid lisatingimusi, selle jaoks on ka vastavad tööeeskirjad ja juhendid, mida uurida ja silmas pidada.

Need tuleks aga kindlasti endale selgeks teha, sest enesestmõistetavalt: mida paremini on üks asi ehitatud, mida kaitstum ta on, seda keerukam on masin ja kallemaid materjale ka vajab. Ning seda enam ta maksab – tippklassi mudelite hinnad ulatuvad vabalt üle 5000–6000 euro.

Ja samas – seda rohmakam ja raskem see masin ka on. Kaalub ju soomusauto mitu korda enam kui meie tänavasõiduk ning miks peaks see reegel arvutite juures teisiti olema.

Ka tavakasutaja tahaks ehk karm mees olla...

Siin ei pea ma silmas neid jõmmrikkureid, kes linna- või kiirteeasfaldilt oma nina kaugemale ei pista ja kelle soetatud tsiviil-Hummer kannab vaid ühte sõnumit: "Sina, konn, ära oma bemariga mulle ristmikul jalgu jää! Ma sõidan sust lihtsalt üle" ja kujutab endast sageli vaid teatava kehaorgani kunstlikku pikendust.

Ei, ma pean silmas näiteks neid, kes oma džiibiga võtavad ette keerukaid off-road seiklusi; neid, kes reisivad eksootilistesse paikadesse, et seal renditud masinaga ette võtta džungli- või kõrbeseiklusi. Ja kes tahavad kaasajale kombekohaselt olla online igas kohas ja ajal, et Näoraamatusse põnevaid hetki postitada.

Juba mainitud loodusfotograafid ning meilgi aina levinuma geopeitusega tegelejad on samuti sihtgrupp. Lisada võib veel jahi- ja kalamehed, nii professionaalid kui ka amatöörid. Ning niiskusest rääkides – kaatri- ja jahiomanikud on samuti kurtnud nende tava-arvutite üsna lühikese eluea üle.

Kõik need leiaksid endale sobiva vastupidavuse ning hinna suhtega masina juba semi-rugged klassi toodete seast. Ja ka hind on siis juba tavaliste masinatega võrreldavast klassist – sõltuvalt konfiguratsioonist ja varustusest algavad näiteks Panasonicu ToughBook-seeria masinad kusagil 1500–2000 euro juurest. Pole küll odav, aga ka mitte üle mõistuse.

Vastupidavuse liigitustes mainitud kolmas klass – äriklassi masinad – kujutavad endast teatud mõttes hübriidi rugged- ja äriklassi arvuti vahel.

Üks kõigile mainitud klassidele omane tunnus (kus tõlge "robustne" pole vale), on nende rohmakas välimus. Moodsate voolujooneliste sülearvutite asemel leiame rohkem ekraaniga tööriistakohvrit meenutava kolaka kui pintsaklipslase kaenlasse sobiva elegantse elektroonikatoote. Samas ega Hummerilgi Ferraride voolujoonelisust pole.

Kuid mõningaid kompromisse tehes saame tootesisest disaini ning materjale valides toote, millest esmapilgul ei ootakski, et sellele suletud kaanega läptopile võib täismees peale astuda ning sealt ei kostagi puruneva ekraani ja koostisosade haledat kriginat-klirinat.

Pealegi, kui ärireis viib meid ekvaatorile või hoopis talvel Alaskasse või miks mitte Tiibetisse nelja kilomeetri kõrgusele, siis töötab masin ka seal, hirmuta, et kodus tuleb uue soetamiseks arvutipoode väisata.

Tuntumaid tootjaid

Mõned nimed olen juba läbi käinud ja neid on ka meie turul saada – Panasonic, Getac, XploreTech on tegijad, kelle tooteid on mul isiklikult olnud võimalus testida.

Aga muudest nimedest mainigem veel GD-Itronix, GammaTech, VL Miltope, Handheld Algiz, TwinHead, Amrel Rocky, DRS Scorpion, Samwell jpt.

Äriklassi masinatest on üsna tuntud üks maailma suurimaid arvutitootjaid Dell, kellel on Latitude-seeriast pakkumisel mitu business-rugged klassi arvutit. Kuid analoogseid mudeleid on ka HP-l, Toshibal, Lenovol ja Fujitsul – muidu tavaliste sülearvutite valiku seas. Kes otsib, see leiab (endale sobiva)!

Foto: Tehnikamaailm

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!