Arvamus: Vaba tarkvara ja intellektuaalomandi küsimus eurovalimistel

Võrreldes kolmanda maailmasõja puhkemise võimaluse, hüperinflatsiooni ja ülemaailmse näljahädaga, võivad tunduda sellised kategooriad nagu vaba tarkvara, autorikaitse ja patendisüsteem tühistena. Innovatsiooni ja tarkvarasõltumatuse jaoks on need aga olulised märksõnad ja neid puudutav seadusandlus kehtestatakse suures osas Euroopa tasemel.

Lühidalt kokku võttes võib olukorda kirjeldada nii: on ebaõiglane, kui kontoritarkavara ja operatsioonisüsteemide turul valitseb ainult üks ettevõte, ning selles valdkonnas pole näiteks riigihangetel kolmandatel osapooltel võimalik sisuliselt kandideerida. Kindlasti on tarkvarasüsteeme, mis on ülispetsiifilised ja peaksidki jääma suletuks, kuid rääkides tavakasutaja kontoritarkvarast ning selle jooksutamiseks vajalikust operatsioonisüsteemist, siis on tänase päeva seisuga vabavaralised ja avatud lähtekoodiga alternatiivid igati tasemel.

Küsimus on suhtumises ja selle suhtumise kujundamisel on Euroopa Liidul teha ära suur töö.

Olulise tähtsusega on küsimus tarkvarasõltumatusest. Arvutid ja selle tarkvara on ühiskonna toimiseks tänase päeva seisuga elulise tähtsusega ja seetõttu võib küsida, kas on ikka õige, et selle tugistruktuuri - mida operatsioonisüsteem kahtlemata on - intellektuaalomand kuulub kasumit jahtivale suurkorporatsioonile. Eraisikule peab jääma loomulikult valikuvabadus, kuid riigisektor võiks selle üle tõsiselt arutelda.

Täna kehtiv autorikaitse ja intellektuaalomandi seadusandlus on ajale jalgu jäänud ja pigem üritatakse (suurettevõtete ja meediatööstuse mahitusel) selle muutmise asemel pidurdada tehnoloogilist protsessi. Üheks parimaks näiteks on internetis toimuv sisu jagamine. Selle asemel, et üritada näiteks Bittorrent enda teenistusse rakendada, püüab meediatööstus seda ära keelata ehk piltlikult väljendades sõnumile adekvaatselt reageerimise asemel soovitakse maha lüüa kõik sõnumitoojad.

Intellektuaalomandist rääkides, siis on lääneriikide vastav seadusandlus selline, et ennem lastakse kolmanda maailma riikides maha surra sadadel tuhandetel inimestel, kui et mõni suur ravimifirma lubaks endale kuuluva intellektuaalomandi alusel toota odavaid geneerilisi ravimeid. Täiesti jabur on aga geenide patenteerimine, mis üsna varsti võib seisma panna kogu vastava valdkonna teadusliku arengu.

Parema maailma seisukohalt on kõik eelpoolnimetatu vägagi olulise tähtsusega ja oma tilluke siuts on selles arutelus võimalik teha ka Eestist valitud eurosaadikutel, kuna liikmesriikide vastatavat õigusruumi mõjutavad väga suurel määral Euroopa Liidu vastavad määrused ja seadustepaketid.

Iga saadikukandidaadi vaadete eraldi analüüsimiseks pole mul andmeid (ja see läheks hirmus pikaks), kuid inimeste ja erakondade eelnevat käitumist vaadates võib teha teatud järeldused.

Möödunud aasta 16. detsembril tuli riigikogus arutusele Roheliste esitatud seaduseelnõu, mille eesmärgiks oli avatud lähtekoodiga tarkvara tõhusam juurutamine riigisektoris. Forte on sellest kirjutanud.

Lühidalt - riigikogus oli sellel hetkel kohal 88 saadikut. Seaduseelnõu poolt hääletas 7 rahvasaadikut (rohelised + Silver Meikar reformierakonnast), vastu oli 42 saadikut ja ülejäänud ei hääletanud või olid erapooletud. Ehk vaba tarkvara juurutamise vastu riigisektoris või selle suhtes ükskõiksed olid peale Roheliste kõik parlamendiparteid.

Möödunud sügisel oli europarlamendis arutlusele pea-aegu tulemas nõndanimetatud Medina raport. Tegemist oli Hispaania eurosaadiku Manuel Medina Ortega poolt algatatud ülikonservatiivse autorikaitsjate märga unenägu meenutava „taiesega", mille arutelu on tänase päeva seisuga sisuliselt katkestatud.

Saatsin Forte toimetajana küsimuse kõigile meie eurosaadikutele, milline on nende seisukoht antud raporti suhtes. Vastama vaevusid mulle ainult Katrin Saks (SDE) ja Toomas Savi (Reform). Mõlemil puudus endal selle raporti kohta seisukoht ja ütlesid, et kujundavad selle oma fraktsiooni koosolekul ennem hääletamist. Kuna hääletamist ei tulnud, siis järelikult jäi sinnapaika ka seisukohavõtt.

Omaette suhtumist küsimusse näitab ka teiste eurosaadikute vastamatajätmine - seda ei peeta lihtsalt oluliseks.

Euroesindajaid peaks valima minema igaüks, kellel on selleks vähegi aega ja tahtmist. Kes pole otsust veel langetanud või on nii- ehk naasugusel seisukohal, siis võiks valikut tehes ka näiteks arutada: Kristiina Ojuland ja avatud tarkvara; Karoli Hindriks ja autorikaitse; Ivari Padar ja patendid jne.

Roheliste kohta võib öelda seda, et peale avatud tarkvara kasutamine pooldab nende europarlamendi fraktsioon patendisüsteemi ümbervaatamist ja failivahetuse (autorikaitse aluse materjali mõttes) legaliseerimist.