5,2 miljardit dollarit vastu pükse: tehnoloogiaäri suurimaid ämbreid

Motorolas 1987. a sündinud ja 1990. aastast iseseisva firmana tegutsev Iridium Satellite LLC oli 5,2 miljardi dollarilise investeeringu tõttu suurimaid tehnoloogia-ettevõtteid, mis rajatud ja ebaõnnestunud.

Iridiumi juhtkond plaanis luua mobiilsidesüsteemi, mis töötaks kõikjal tervel planeedil, absoluutselt igas punktis suurlinnadest mäetippudeni. Nad plaanisid selleks ehitada ainult ühe (!) sidetorni.

Kuidas? Firma lasi valmistada 72 satelliiti ning saatis need Venemaalt, Hiinast ja USAst ostetud viieteistkümne raketi abil 500 miili kõrgusele Maa kohale. Satelliitide eesmärk oligi sidetornidena käituda, et levi kõikjale jõuaks.

USA asepresident Al Gore tegi 1998. aasta novembris Iridiumi teenusega esimese telefonikõne... ja 1999. augustis pidi firma "11. peatüki" järgi pankroti välja kuulutama. Sellest kujunes suurimaid teadaolevaid ebaõnnestumisi startupide ajaloos.

Kui Motorola Iridiumile aluse pani, oli ülemaailmne mobiilivõrk alles arendamisel, kõned kõikuva kvaliteediga ja minutihinda arvestades väga kallid. Mobiiltelefonid olid suured ja maksid tuhandeid dollareid.

Kui Iridium alustas iseseisvat tegevust, põhines äriplaan mobiilituru seisul, mis on praeguseks palju muutunud, ja ennustas neile suurt edu (muuhulgas 2002. aastaks 42 miljonit klienti).

Paraku muutus seis 11 aastaga, mis turulejõudmiseks kulus, tohutult. Mobiilside oli palju levinum, hinnad palju madalamad, seadmed mahtusid taskusse.

Hullemgi veel, Iridiumi telefon ei võimaldanud teha kõnesid muuhulgas hoones või autos viibides. Telefon pidi väljas viibima, et see saaks satelliitidega "projekteeriva kiire" ühenduse (line of sight). Kõnetoru maksis 3000 dollarit ja kõnehind oli 7 dollarit minuti eest - USAs oli sel ajal tavaline 50 senti minutist!

Tulemuseks klassikaline startupi-ebaõnnestumine, aga tohutus mastaabis.

Mis vigu nad tegid?

Esiteks jätkuv tegevus väga vananenud eeldusel, mida klient vajab.

Teiseks kaheksa aastat võtnud arendusprotsess (nn Waterfalli mudel), mis on kasulik teadaoleva probleemi ja ennustatavate tarbijanõudmiste puhul, aga kiirelt muutuvas äris surmav. See takistas kuulata, õppida, testida ja kohanduda vastavalt turul toimuvale.

Kolmandaks paindumatu äriplaan. See sobis kahtlemata investeeringute kogumiseks, nägi ärikoolide ning suurfirmade ees suurepärane välja, aga lagunes kiirelt muutuva turu reaalsuse ees haledalt tükkideks. Juhtkond ei soovinud ka uurida asja käigus piisavalt äris muutuvat seisu.

Iridiumi klientuur tipnes selle tulemusel 30 000 kasutajaga, mis jääb nende ennustatud 42 miljonist ikka väga kaugele.

Uued investorid ostsid Iridiumi satelliidid ja võrgu 2000. aastal ära tühise 25 miljoni dollariga, mis on alginvesteeringust 0,5 protsenti.

Praegune jätkufirma Iridium Communications Inc teenindab niššiturgudel umbes 300 000 klienti, näiteks sõjapiirkondadest koju helistavaid USA sõdureid ja naftapuurimisplatvormide juhatajaid.