WhatCari proovisõit: Toyota Hilux – endiselt tipus!

 (1)
WhatCari proovisõit: Toyota Hilux – endiselt tipus!
2016. aasta Toyota Hilux (Foto: tootja)

Ma olen eluaeg reservatsioonidega suhtunud kellegi või millegi legendaarseks kutsumisse. Tihtipeale kasutatakse seda sõna liiga kergekäeliselt, mistõttu selle tähendus ja väärtus kipuvad devalveeruma.

Samas Toyota Hiluxi puhul kirjutan legendi staatusele kahe käega alla, kirjutab WHATCAR?

Üldises plaanis on minu jaoks Hilux kastikate segmendis sama, mis kompaktautode puhul VW Golf – see defineerib autoklassi kui sellise ja seab standardid.

Lisaks on tegemist ühe lollikindlama (töö)autoga läbi aegade – tõenäoliselt elab suurem osa müüdud Hiluxitest endiselt oma jumal teab mitmendat elu kusagil Aafrika kõrbes või slummis.

Konkurentidest sihvakam

Aga naaskem 2016. aastal ilmavalgust näinud kaheksanda põlvkonna mudeli juurde.

Tegemist on omasuguste seas ühe saledama ja sihvakama masinaga.
Nissan Navara, VW Amarok ja Ford Ranger tunduvad olulisemalt kandilisemad ja raskepärasemad.

Visuaalselt aitab üldmuljele kindlasti kaasa 75 mm võrra kasvanud üldpikkus (nüüd kokku 5330 mm) ning eelkäijaga võrreldes pikemaks venitatud ninaosa. Mõnusa disainivimkana on Hiluxi B-piilar jäetud mustaks, mistõttu tunduvad küljeaknad ühtlaselt suure klaaspinnana.

Parklas peatuspunkti otsides jõuab auto kogukus tegelikult juhile kiiresti kohale: tagurdamiskaamera abi kasutades saab küll liigikaaslasele ülilähedale manööverdada, aga masinast väljudes avastab juht sellegipoolest, et auto nina jäi peaaegu tänavale.

Seotud lood:

Iseenesest manööverdab uus Hilux kenasti. Võib suisa öelda, et pöördering on suure auto kohta üllatavalt väike, mistõttu käib vajadusel ka tagasipööre ilma eriliste probleemideta.

Samas on tegemist ikkagi puhtaverelise maastikusõidukiga, seega istub juht rooli taga nagu kaptenisillal ümbrusele kõrgelt alla vaadates.

Kindlasti tasub mõelda astmelaudade soetamise peale, sest ilma nendeta on istmele ronimine üsna vaevarikas ettevõtmine. Tõsi, iga ukse juurde paigaldatud käepidemed teevad protsessi ehk pisut lihtsamaks, aga ega see ilma astumisabita sangade küljes rippumine mingi mõnus tegevus ole.

Üks jõuallikas

Uut Hiluxit viib edasi värskelt tootmisliinile jõudnud 2,4-liitrine diiselmootor, mida pakutakse vaid ühes seades – 110 kW (150 hj).

Jõuallika momendikõvera sai Toyota paika selliselt, et kogu 400 Nm on saadaval juba 1600 pöörde juures, mistõttu soosib mootor rahulikku kulgemist, olles samas piisavalt jõuline, et tagada vajadusel 3,5-tonnine veojõud.

Siiski ei tasuks otsida võrdlust eelnimetatud otseste konkurentide suurema töömahuga jõuallikatega – Hiluxi kiirendus- ja kiirusnäitajad jäävad neile selgelt alla.

Emotsioon jõuab kohale ka maanteel möödasõitu alustades, sest isegi tühjalt liigeldes peab autokolonnist mööduma hakates tee üsna pikalt tühi olema.

Käigukastide valikust leiab nii manuaalse kui ka automaatse, mõlemad evivad sealjuures kuut ülekannet. Proovitud automaat teeb oma tööd korralikult, kuigi osa uimasusest saab tõenäoliselt just selle arvele kirjutada.

Keskmiseks kütusekuluks lubab tootja manuaali puhul suurepärast seitset liitrit “sajale” (automaadil 7,8), samas valdavalt maanteel möödunud proovisõidu tulemusena saan kinnitada sellest ehk 1-2 liitrit suuremat näitajat.

Loe täisteksti saidil WHATCAR?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare