Üksrattad: ülistiilsed, aga tänaseni hullupööra ohtlikud sõiduvahendid

 (14)

Maailmas on vähe selliseid riistapuid nagu algupärane elektriline, 1,8 meetrise läbimõõduga üksratas. Tegemist on ühega 20. sajandi alguse motoleiutajate ideedest, mis paljude entusiastide arust oleks võinud ajaproovile vastu pidada — kas või ainult sellepärast, et see näeb nii lahe välja (ja kahtlemata mitte turvalisuse tõttu).

Kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil põnevaid tulevikunägemusi rakendati tihtilugu ellu pealtnäha vaid suurest rõõmust, et mingisugune tulevik üldse võimalik on, läksid motoriseeritud üksrattad (ingl monowheel) mõneks ajaks moodi. Ehkki pärast 1860. aastaid on algupäraseid monorattaid konstrueeritud kümnetes variatsioonides, ei näe te ühtegi sellist tõenäoliselt kunagi oma silmaga. Suurem osa neist on säilinud vaid patenditaotluste kujul, ajakirjade kaanepiltidel ja käputäies garaažides, kirjutab Wired.

Üherattalise mootorratta tööpõhimõte pole keeruline: ehitada tuleb nii suur ratas, et juht koos kogu kremplit liigutava mootoriga mahub selle sisse. 

Varajastele versioonidele paigaldati mitmesuguseid liikumissüsteeme (bensiini- ja elektrimootoritest pedaalajamiteni) ning käigukaste. Kuulu kohaselt võisid mõned neist saavutada isegi kuni 150 kilomeetrise tunnikiiruse — ehkki toonaste tootjate väited tippkiiruste kohta kippusid sageli olema naeruväärselt liialdatud. Mõned versioonid suudeti vapramate juhtide rõõmuks lihvida isegi suhteliselt praktilisteks, mitte-päris-kindlatest surmalõksudest liikuriteks.

Loe veel

Seotud lood:

Üksratas oli siis ja on praegugi suhteliselt ebakindel transpordivahend. Lisaks ilmsetele puudustele nagu juhi suur haavatavus ja ratta kesine tasakaal iseloomustas mitmeid mudeleid asjaolu, et juht oli sunnitud õppima ratta kalde kompenseerimiseks suruma jalgu vastu teepinda. Mõnedele mudelitele olid lisatud väikesed antennilaadsed abirattad, mistõttu neid ei saa aga tegelikult enam üksratasteks nimetada.

Pärast mitmeid 19. sajandi kondiauru-versioone ja hulka motoriseeritud mudeleid 1930. aastatel paistab huvi monorataste suhtes olevat hääbunud. Võib-olla olid need liiga ohtlikud; võib-olla osutus selleks ajaks juba paar sajandit end tõestanud kaherattaline jalgratas lõpuks selgelt paremaks lahenduseks.

Viimastel aastatel on iseehitatud moto-üksrattad jälle siin-seal teedele ilmunud. Kõige tuntumaks selle ala eestvedajaks on tõenäoliselt Kerry McLean, kelle kaheksasilindrilised mudelid kurioosse sõidukimoe taaselustamise püüdlustele palju tähelepanu on tõmmanud.

Kui leiate, et üherattaline mootorratas peaks väljanägemiselt ulmelisem olema, osatakse Jaapanis neile ka tõeliselt Tron’ilik välimus anda. Tundub, et nüüdisajal on moto-üksrataste edasiarendamise vallas olulisimaks sihiks eelkõige turvalisuse suurendamine.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised