Test: uus sarmikas Mercedes-Benz E-klass
Kui üle-eelmise põlvkonna E-klassi tunnusjoonteks olid need nn. kurvad silmad, siis eelmine mudelkond kippus iseloomu osas ikka üpris tagasihoidlikuks jääma. Unisoonis üleüldise autodisaini kandilisemaks ja agressiivsemaks muutumisega on tänane E-klassi Mercedes seega üle pika aja üks iseloomukama olemisega produkt.
Neljaks jagatud kandilise joonega esilaternate grupp kissitab selle suure margivõre kõrval vaatajate suunas juba üsna kahtlustava pilguga. Uue E-klassi šarm ongi agressiivne, ontlikumate silmis on see kindlasti üledisainitud, ent kui seda kõrvutada kunagi turule tulnuna ekstsentrilise kujustuse eest pähe saanud konkurent BMW 5. seeriaga, näib viimane päris tagasihoidliku lasteaialapsena.
Ei saa see BMW kuidagi uue E-klassi teravate spoilerinurkade, morsavuntsidena mõjuvate LEDi-bumerangide, muskliliste tuharatena kummuvate tagumiste rattakoobaste ega justkui autokere raskuse all laiaks litsutud kahe kandiliselt lapiku väljalasketoru vastu. E-klassi salongis loob meeleolu selge ja lihtne kord ning paksud, toekad esiistmed, mis mõjuvad isegi justkui number suuremast autost ümber tõstetud tugitoolidena. Tagaiste on omapäraselt keskmisest rohkem kaldus seljatoega, nii et seal viibimisest kujuneb sujuvalt lösutamine.
Intelligentse auto külluslikust varustusest saab tagaistuja kasutada istmesoojendust ning reguleerida salongi tagumise poole temperatuuri, ehk varjata end mehhaanilise uksesirmi tahagi. Juhi käsutada on aga paremas varustuses - mille eest tuleb ka parasjagu palju juurde maksta - auto puhul kõikvõimalikke mänguasju piisavalt.
Kohvitassi kujutis tablool viitab sellele, et juhi väsimusastet jälgiv ning selle alla kriitilise piiri langemisest märku andev süsteem on töös. Suunda vilgutamata üle ridadevahelise katkendlikugi joone ujumine enam kõne alla ei tule, sest auto rool hakkab sellise asja peale närviliselt värisema. Ning kui ümberreastumise ajal peaks keegi peegli n. surnud nurka jääma, tabavad andurid selle ometigi oma võrku ning annavad juhile helisignaali ja küljepeeglile kuvatava punase kolmnurgaga ohust märku.
Adaptiivne püsikiirushoidik töötab uuel E-klassil muljetavaldavalt, pidurdades autot vajadusel üsna järsult ning hoides alati valitud pikivahet. Kui foori taga just päris seisma ei jääda, suudab tark auto ikkagi liiklemist jätkata, olgu siis rauas kasvõi vaid 5 km/h. Ning kui öö saabudes pimedal kiirteel liigelda tuleb, hoolitseb automaatika ka kaugtulede sisse ja välja lülitamise eest.
Proovitud E350 292 hj 3.5 V6 oli päris võimas mootor, kiirendades nelja rasket 190 cm pikkust mehemürakatki vedades 100 km/h'ni veidi enama kui 7 sekundiga. Üksi ja pakkidega võtab sama sprint aega vaid 6,3 sekundit. Kuna autol on väga mugav ja pehme vedrustus ning leebe olemus, ei saa sellest üpris vilkast ajast täielikult arugi. Ning nii võimsa mootori keskmiseks kütusekuluks märgitud 8,8 l 100/km paistab täiesti reaalne näitaja olevat.
E-klassi juhitavus on küll sportlik ja kindel, ent pole sellist pidevat valvast teega otseses kontaktis olemise tunnet nagu BMWl. Küllap peetakse seda soliidset inimest närviliseks muutvaks faktoriks, mis ei lase juhil mõnusalt teed ja oma mõtteid nautida. Kui need ka otsa saavad, lülitub sisse Harman Kardoni helisüsteem ning võtab stressimaandamise enda peale.
Uue Mercedes-Benz E-klassi hinnad algavad juba 620.000.- kroonist. Nahksisuga ning hambuni varustatud prooviauto E350 hind jäi vaevalt miljoni alla. Küllap vahetavad paljud juba harjumusest oma vana E-klassi või ka muu Mercedese uue E-klassi vastu. Pehme, viisaka ja mõistliku olemise, ent ligitõmbavalt agressiivse veetlusega sõiduk peaks meelitama vana luksusmargi lõksu ka kindlasti uusi kodanikke.
